Libahundile minek, siin koroonaaegsel ajal, polnud algselt mul üldsegi plaanis. Lisaks ei köitnud, mind Kakumäe-Haabersti piirkond, kuid siis sain Margitilt kutse minna koos karusid ja hunte otsima. Samas mind natuke ikka huvitasid need uued võistluste korraldamise lahendused leevendustega Eestis, kus kõik ei ole veel lubatud, kuid ühtteist siiski.
Startisime peale 12 päeval ja Margiti soovil siirdusime Kakumäe poolsaare poole. Meil kummalgil ei olnud tähtis tugevalt skoorida, vaid meid innustas uus tundmatu koht ja koosveedetud kvaliteetaeg. Kaart ja leitud punktid olid lihtsalt boonuseks. Kokku seiklesime 23 km ja kogusime 119 punkti.
Natuke ka meie teekonnast siiski ka. Pidime nentima, et lisaks tiheasustusele oli seal Vabaõhumuuseumi kandis piisavalt metsa, kus karu end poegadega otsijate eest peita sai. Leidsime ka vihmametsalise kraavi, mille otsas ootas meid punkt. Punkt 261 jaoks küsisime kohalikelt nõu ja nii sai leitud sobiv värav. Kakumäe ps idapoolne rand on kõrge kaldaga ja kaldal on ilus jalutusrada. Pole imestada, et tavainimene pääseb rannaalale kahelt poolt ainult, kuid mitte keskelt. Meie eesmärk oli jõuda poolsaare tippu tuuleveski/majaka juurde. Sealne üllatus oli ikka päris huvitav. Punkt asus majaka aluses vanas lagunenud hoones, mille ees seisis 2 jalgratast kui sinna jõudsime. Arvasin, et tegu on jalgratta tiimiga, kes samuti huntide jälgi otsivad, kuid võta näpust, seal olid kohalikud hoolivad noored, kes hoiatasid meid määrivate seinte eest ja näitasid meile tuld, et saaksime oma punkti kenasti võetud. aitäh teile :) Edasi algas tagasitee. Noppisime mõned rannikuäärsed punktid, kuid hätta jäime hoopis punktiga 256, mis lõpuks jäigi meil võtmata, sest me ei näinud/leidnud tähist. Kuid enne kui punktipiirkonda üldse jõudsime tuli meil ületada Tiskre oja. Lähenesime punktile 127st ehk ülalt. Mingil hetkel saime aru, et kuiva jalaga meil jõeületus ei õnnestu. Sobivaim koht oli kohe suure tee kõrval olev jõe käänak. Margit ehitas silla enne kui ma jõudsin veel mõtlemagi hakata kuidas üle saada. Kahest roikast ehitatud sild päästis meid suuremast suplusest. Jõest üle saades suundusime 256 poole. Järsaku leidsime, kuid punkti kahjuks mitte. Natuke jäi see ebaõnn kripeldama, kuid see -eest saime tugevad jõeületuse emotsioonid.
Tulemuste üleslaadimisega läks ka natuke aega, sest meie tulemus esialgsetes tulemustes puudus. Mobo äpp töötas meie käes ilusti ja mingisuguseid mittetöötamise märke me punktide võtmisel ei täheldanud, kuid korraldajad väitsid, et meil puudub finishi skänn. Meie õnneks Mobo oli kõik meie skaneeringud salvestanud. Saatsime finishipunkti võtmisest Veikole pildi ja nii saime meiegi tulemuse. Natuke hiljem, aga siiski oleme nüüd kenasti lõpetajate nimekirjas.
Oli imeline kevadpäev, suurepärases seltskonnas. Avastasime uusi kohti ja paiku. Linna vahel peaaegu ei käinudki. Aitäh, Margit kutsumast ja kaasteeliseks olemast. Kindlasti läheme veel koos rogainirajale.
Pühapäeval suundusime maale, et käia ära Kaie korraldatud matkal ja Leesi Tarwitajate Ühisuse üldkoosolekul. Liina ja Kaarel käisid mööda randa matkamas ja mina toimetasin kodus ja ajasin juttu külaplatsil Pizza Sofia pizzameistrite ja külarahvaga.
Poe koosoleku päevakorras oli poepidamine: kas teha seda ise või operaatori kaudu. Koosolek oli pikk ja lainetav. Lõpuks otsustati, et ühisus proovib ikka ise läbi ühisuse OÜ seda poepidamist. Eks näis mis sest asjast edasi saab. Igal juhul on ühisus vabatahtlikega maja korda tegemisel, palju vaeva näinud. Kas selles majas sel aastal ka tegelikult poodi peetakse, eks seda näitab aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar