Sõit Rakett69 pardal, päris algusest lõpuni

Raketi saate traali-vaali on meie peres juba mitu aastat vaikselt susisenud. 4 aastat tagasi käis ka Liina Kaarliga koos saatesse katsetamas. Varemalt meie perest keegi edasi ei saanud, see-eest sai  vahepeal  hoopis Rimmole kaasa elatud. Kaarel oli küll ainus osaleja perest, kuid ekraanile pääsesid veel Liis, Laura ja Andreski, kui teadusteatri salvestusel käidi. Tüdrukud olid ilusasti vabatahtlikena osalised Kaarli etenduses ja Andres sai publiku seast kaameramehe poolt kinni püütud. Liina küll TV pildile ei pääsenud, kuid seevastu sai ta saatemeeskonna poolt lubatud viimase 3 saate salvestusele ja nägi saatevalmimise köögipoolt. Huvitav kogemus igal juhul, kuid sellest kirjutab Liina ise pikemalt. Mina otseselt Raketi saatesse kuidagi oma panust ei jätnud ja hoidsin end tagalasse. Kuid oli väga põnev, kuidas sõbrad, tuttavad, töökaaslased - kõik Kaarlile kaasa elasid ja talle pöialt hoidsid. Oli huvitav ja lahe saade. Kaarlil oli õnne ja ebaõnne sel teel. Lõpuks oli see lihtsalt üks telesaade ja üks võistlus, kus võitajaks saab olla ainult üks. Kaarli III koht oli igas tahes vägev saavutus ja mina olen tema üle uhke.
 



 nagu Kaarel ütles: "Raketi lend sai läbi, kuid Vesilind lendab edasi." Tuult tiibadesse sulle uutel lendudel, Kaarel!

Liina muljed salvestustelt

Seoses eriolukorra algusega 13. märtsil, tulin mina Lätist Eestisse koju ära. Algselt oli mul plaanis sõita Taani sõbrannale külla, aga see jäi kahjuks ära. Nii ma siis olin siin kodus ning mõtlesin, et mida oma ajaga siis peale hakata. Kaarel oli just Tallinna tulemas ning temalt sain teada, et tal on Rakett 69 võtted kaks päeva. Kuna mina pole kunagi võtetel käinud, siis kohe küsisin, et kas ma tohin tulla neid vaatama. Paar kõne hiljem sain teada, et võin tulla küll.

Nii me siis läksimegi Kaarliga märtsikuu hommikul kell 8 Proto avastuskeskusesse Noblessneris. Selleks hetkes oli saatesse veel alles jäänud 5 võitlejat. Võtete hommikul pidid kõik allkirjastama paberi, et kust nad tulnud on ja ega nad viirusega kokku pole puutunud. Sai hommikusööki, võistlejatele ja kohtunikele tehti meiki, anti intervjuusid ning nii umbes 2h pärast hakkas filmimine. Huvitaval kombel sissejuhatuste ning kõige muu filmimine võttis ikka suht palju aega, mida ma ei osanud üldse ette kujutada. Nii põnev. Ülesannete alguseks sättisin ennast ilusasti režissööri ekraanide taha istuma ning võistlus võis minu jaoks alata.

Ma ülesannetest väga ei kirjuta, võite ise neid kõiki järelvaatamisest vaadata.

Ühe saate tegemine võtab ikka palju aega, väga palju ootamist ja uuesti tegemist. Igatahes väga huvitav kogemus ja seiklusrohked ning emotsionaalsed kaks päeva, kui kokku filmiti kolm viimast eetris olnud osa. Kui kellelgi on vähegi võimalust minna salvestustele, soovitan soojalt.

Kaarli raketi muljed.

Samal ajal kui muu spordirahvas oli sunnitud istuma koduseinte vahel, võistlesin mina Rakett69 teadusvõistlusel. Eks seda võistlust saab paljuski võrrelda iga muu spordivõistlusega, mida inimesed on harjunud tele vahendusel vaatama. Õhus on pinge, erinevad võistkonnad. Kunagi ei tea, kes võidab. Vaatajatele tekivad lemmikud, ülesanded on kiiruse peale, draama jne. Ning samal ajal õpitakse ka midagi uut. Ma usun selline võistluslik element ongi põhjus, miks Rakett69 iga aastaga aina populaarsem on. Aga nüüd minu kogemustest.

Ees kirjeldatud hasardiga olen ka mina vaadanud Raketi saateid maast madalast peale. Kujutasin ette kuidas ka mina ükskord seal võistlen. Esmakordselt saate katsetele läksin 10.klassis. Sain edasi ka Teaduslabürinti, kuid seal vedas närv alt. Proovisin saada 5 kiireima hulka, aga tegelt oleks pidanud rõhuma rohkem kohtunikele lahenduskäikude seletamisele. Tollel aastal võitis Karl-Wilhelm. Aasta hiljem läksin ma peale liiga enesekindlalt ning ei jõudnud Teaduslabürintigi. Veel aasta hiljem ehk eelmine aasta jõudsin Teaduslabürinti, kuid labürindis endiselt veidi kiirustasin ning koht saates jäi saamata. See on nüüd puhas spekulatsioon, aga ma pakuks, et ma olin üks esimeste seas, kes jäi välja. Eks kurb on alati vaadata hooaegu kui tead, et veidi targemini tegutsedes oleksid ka võistlejate hulgas olnud.

Jõuame sellesse aastasse. Juba varem oli teada, et Raketi katsete kuupäevad kattuvad osaliselt Baltic Junior Cup-iga, täpsemalt tavarajaga. Kuna ka Kustu soovis kandideerida Raketti, siis üritasime saatemeeskonnaga läbi rääkida, et kas oleks võimalik mingit erandit meile teha. Õhtul enne tavarada saime lõpliku vastuse, et ei saa. Nii ohverdasingi enda tavaraja võistluse ja tulin ööpimeduses Lätist Siguldast tagasi Eestisse. Kustu ohverdas Raketi ja jäi Siguldasse. Elu on valikute küsimus.
Enne teaduslabürinti on kaks eraldi vooru. Esimene on ülesannete lahendamine ja teine kohtunikega vestlemine. Ülesannete lahendamine läks väga hästi ning tundisn end enesekindlalt. Kohtunike vestlusvoor läks aga täiesti metsa. Küsiti väga nõmedaid küsimusi ja anti ülesandeid, mille lahendamisega ma ei osanud kuskilt alustada. A'la "Miks sa ei peaks saama saatesse?" ja "Palju sööb keskmine eestlane aastas pitsat?". Peale seda mõtlesin, et no okei, järgmine aasta tagasi. Õnneks kutsuti mind ikkagi Teaduslabürinti. Elu andis teise võimaluse. Teaduslabürinti läksin seekord taktikaga seletada lahendusi kohtunikele ning aja peale mitte liiga palju mõtelda. Panustasin sellele, et osutun kohtunike valituks. Tundub, et ma sain üsna kindlalt saatesse, sest minu nimi jäeti meelega viimaseks. Aigar Vaigu ütles isegi, et nimed otsas, näeme aasta pärast ning siis leidis omal taskust veel ühe nime. Minu nime. Seda õnnejoovastust, kui minu nimi öeldi, ei saa millegagi võrrelda. 4 aastat proovimist tasus lõpuks ära. Edasine on juba suuresti ajalugu, kuid kirjutan siin natuke telgitagustest.

Esiteks kõik meeskonnasaated filmitakse ära ühe nädala jooksul juba novembris. Kaks saadet päevas, neli päeva järjest + ettevalmistavad päevad veel ette. Üsna karm periood, aga õnneks me sinised püsisime viimase päevani veel kõik koos. Uhke oli ikka viimasel päeval stuudiosse kohale tulla nii, et meid siniseid oli rohkem kui kõiki teisi kokku. See peaks olema rekord, kui kaua on üks meeskond püsinud täies koosseisus.
Peale meekonnasaadete filmimisi tuli pikem paus, siis filmiti teadusteatrieelne saade, persoonilood ja tuli teadusteater.

Teadusteatri taustaks nii palju, et tegelikult ei tule võistlejad päris hommikul kohale ja ei lähe kohe kaamera ette. Filmimisele eelnevad kaks päeva, millal viimistletakse kõigi etteasted ilusaks. Või noh meie puhul öeldi pooltele, et teie etteaste ei kõlba kuhugi ja tehke seda ja seda paremaks. Mina sealhulgas :) Põhimõtteliselt tegin ma 3-4 korda oma etenduse totaalselt ümber kuni see sobis saatemeeskonnale. Ja kui nüüd tagasi vaadata, siis tõesti mu eelnevad variandid oleksid mu arvatavasti duelli saatnud. Kõige hullem selle juures oli, et vähem kui 24h enne saate filmimist ei olnud mul veel korralikku etendustki. Oli ainult kasvuhoone, mille ma eelmisel õhtul/öösel  olin ehitanud. Olukord oli pingeline. Õnneks kastanite tulest toomine ei ole mulle võõras ning suutsin valmis mõelda teadusteatri, mis ka saatemeeskonnale meeldiks. Pingutus tasus end ära ning duell mind ei ohustanud.

 Rohkemate saadete kohta eriti midagi juurde ei olegi öelda. Võib-olla natuke selle viimase saate kohta, kus ma välja langesin. Mu õhupalliauto liikus nii vähe, sest ma olin kõrt üsna kaua kinni hoidnud. Lahti lastes jäi kõrs pooleldi suletuks, mis tingis väiksema tõukejõu ja väiksema liikumise. Tagantjärele mõeldes oli õhupalliauto tõesti halb valik. Õhupalliga saab teha kiirelt ja lihtsalt auto, mis sõidaks 10m, aga 20m sõitvat autot on antud vahenditest peaaegu võimatu valmistada. Pärast kodus rahulikult samadest vahenditest uuesti autot ehitada proovides sain ma maksimumdistantsiks 15m. Kõige lollikindlam oleks olnud tavaline tagasitõmmatav kummimootorauto.

Duellist nii palju, et tingimused olid meil mõlemal võrdsed ning ma ise olin lasknud oma kõrvadest läbi selle info, et antud juhisega klots on ka lahenduses vajalik. Erinevalt saates väidetust ei oleks ma pidanud klotsi teistpidi pöörama, vaid juhise klotsi pealt ära tõmbama. Juhise alt tuli välja nr 16. Ilma nr 16-ta ei ole maagilist ruutu võimalik lahendada ning taaskord lahendasin võimatut ülesannet.
Elu õpetab ning õnn soosib tugevamaid. Seega edu finalistidele ja las parim võitku!