Nagu mainitud said lapsed olla laagris ainult kahel esimesel päeval ja kuna olin ise Lõuna-Eestisse kaasa sõitnud, siis oli mul tarvis teiseks päevaks tegevus leida. Heites kaardile kiire pilgu, nägin, et Pahuvere pole üldsegi kauge kant kohale sõitmiseks.
Algus oli kõik hästi: Sihva-Arula-Puka-Pikasilla-Suislepa tee oli lumine ja märg, kuid täiesti talutavalt sõidukõlbulik. Suislepa-Kärstna - peaaegu ok, kuid roolis mõistsin, et tee on ikka väga-väga libe. Viimased kümmekond kilomeetrit Kärstnast-Pahuverre sõitsin klaaslibedal teel, mille peale oli veekiht 20km/h tunnikiirusega, närvid viimseni pingul. Rooli liigutada polnud võimalik - iga väiksemagi liigse liigutuse tulemusena tahtisid teeolud mind teelt välja visata. Minu autol on all lamellrehvid, esimest korda sel aastal mõtlesin, miks ometi pole ma autole naastrehve alla pannud. Õnneks ei tulnud ühtegi autot vastu ja jõudsin ainult närvirakkude kuluga sihtpunkti. Pilti polnud võimalik teha, sest kartsin peatuda. Polnud kindel, kas ma uuesti liikuma oleks saanud.
Külli juures tegin tagasisõiduks uue plaani: kasutan ainult põhiteid ja pimedas exdreami otsima ei kipu.
Tagasisõit Sihva-Tallinn kulges algul vihmasajus, mis Paide kandis muutus tihedaks lumesajuks. Oh sain, selle kõik nüüd välja öeldud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar