Libahundijäljel Soomes

Hp-sport Team Shokolaadisõbrad

Libahundijälje üritus algas seekord juba õite varakult: esimesed kohtumised leidsid aset juba sadama territooriumil, edasi sai tuttavaid kohatud Vikinline hommikusöögilauas ja peale 9 hommikul, peale kaartide kättejagamist, oli laevas meeleolu kui laulupeol - kõikljal olid laudkonnad kaartidega radu planeerimas. Kahjuks ei olnud ühtki muud tuttavat laevas, kellelt oleks saanud kommentaari, masside tegevusele. 

Hp-Sport team Rummikook

Enne starti

Fortuuna oli kaardid nii välja jaganud, et meie oleks laevast pidanud viimastena väljuma, sest just allasõidurambi kõrvale saime me laevasõidul oma autole parkimiskoha. Teades, kui vaevaline ja aeglane on Katajanokka sadamast väljasõit, kartsime, et meie õigeaegne võistluskeskusesse jõudmine on küsitav. Nii saime hakkama esimese "pättusega", kui tõuke selleks andis meie taga olev auto, kes sillutas meile JOKK tee - väike tagurdus ja nii me järjekorrast mööda lipsasimegi. Teine "pättus" ei andnud end kaua oodata - sadamast väljasõidul keerasime majade vahel, ning mööda trammiteed leidsime end peagi kiriku tagant. Tänu neile vangerdustele jõudsime võistluskeskusesse 20 minutit enne startide algust. Õnneks lükati starte edasi ja kõik jõudsid õnnelikult õigeks ajaks kohale.

Ilmateade oli vihma algusega täpne kui kellavärk - startide alguses hakkas sadama. Õnneks eksiti sademete hulgaga ja osa rogainiaega möödus ikkagi vihmavabalt. 

Alustasime stardiülesandega - mis tagantjärgi oli meie suurim viga - oleksime pidanud selle jätma viimaseks ülesandeks. Jagasime Taaviga punktid ära - jätsin talle kaardi ja oma punktid kandsin kaardile. Kohtumispaigas saime Taavit ja Tõnist oodata üle 30minuti. Lõpuks saime liikuma ning edasised punktid saime kätte probleemivabalt. Kiita tuleb kaardistajat - kaart oli väga täpne- lausa lust oli orienteeruda. Kõik teekesed olid ilusasti olemas.

Kulgesime mööda rajakesi trajekooril: KP44-39-27-58-26-83. Selveri punkt üllatas meid rikkaliku söögivalikuga. Taavi sai oma hommikusöögi harjutustega silmapaista ning SUDOKU sai lahendatud möödaminnes. Me ei jõudnud õeti süüagi. Punktist lahkusime kiirelt, sest taasalgav vihmasabin tekitas külmatunde, mis liikudes õnneks taas soojusenergiaks muundus.

Edasi pöördusime tagasi ning meie ette jäid KP52-66-67. Järgnes tunnel läbi keeluala. Oh, issversussver. Sellest tunnelist ei saanud me aru , kuid lõpuks ikka jõudsime keelualast läbi mööda planeeritud rada. Järgmistena pistsime kotti Kp39-59-69-49-82. Tõnis hakkas väsima. Lisaülesande lahendasid Toomas ja Mihkel ilma ujumisharjutsteta. Viimasel tunnil võtsime kp56-31-30 ja finish. Kokku saime: 86 punkti. 

Hooimata vesisest ilmast oli võistlus taaskord väga põnev ja mõnus. Kiitus korraldajaile!

 Meie Hp-Sport Teamid said laevas kokku, et teha üks ühispilt.

Hp-Sport Teamid oma täies hiilguses Vikingline pardal

Kuna võistluskeskuses puudusid pesemisvõimalused, siis võtsin tagasisõidule esimest korda elus kajuti (Hel-Tal vahelisel sõidul). Kajut oli mõnus. Saime pestud ja oli võimalus end peale väsitavat päeva siruli visata. Mõni sai isegi silma looja, teised vaatasid Eurovisooni ja kolmadad hoidsid silma peal Tiomila võistlusel.

Ülemaailmne orienteerumispäev

Päeva lõpul avastasin, et täna ongi see ülemaailme orienteerumispäev. Olin arvamusel, et see on neljapäev ja seetõttu oligi kolmapäeva õhtul avastus minu jaoks ootamatu. Ootamatu eelkõige seetõttu, et ma polnudki ühestki o-üritusest osavõtnud. Kuid päeva päästis MOBO. Panin riidesse ning võtsin 0.5 km kauguselt ühe Mobo punkti ning sain käe valgeks. Kas see arvestusse läks või mitte, seda ma ei tea, kuid enda südamesse leidsin rahulolu, et sain tehtud. Kaarel ja Liina osalesid Tallinna Koolide orienteerumispäeval, kus Kaarel sai I koha ja Liina IV koha. Tulemused

Minu esimene Jüriöö teatejooks

Rongkäik enne võistluse avamist

Nii nüüdseks on see siis tehtud - minu elu esimene Jüriöö teatejooks on joostud. Jüriöö jooksul osalemine sai minu puhul võimalikuks mitmete soodsate tingimuste kokkulangemise tõttu: 1) toimus see Loksal, mis on minu jaoks suhteliselt teada-tuntud koht lapsepõlveaegadest; 2) minu füüsiline vorm võimaldab jooksmist 3) kui mitte nüüd, siis millal ? kuskil pärapõgu võssis ja soos, kus ma võin totaalselt kaotsi minna ?  ei kindlasti mitte. Seega Loksa oli proovimiseks justkui valatud.

Lootsin salamisi, et äkki saan Juminda ps kogukonnast Harrastajate võiskonna kokku panna, kuid pühapäevane xdream Narvas tõmbas sellele püüdlusele kahjuks kriipsu peale. Oleks ju lahe olnud kohaliku võistkonnana väljas olla. 

Võistlesin lõpuks hoopis  SRD III võistkonnas koos: Merilini, Taisi, Misha ja Olegiga. Jooskin II vahetuses ja eesmärgiks oli tulla rajalt tagasi tunni pärast. Etterutavalt mainin, et plaani ma ei täitund kuna aeg oli lõpuks 68 minutit ja sekundeid peale.

Tõrvikutest süüdatud lõke

Loksa tundmisest polnud rohkem kasu esimesse punkti minekul - stardist minnes teadsin, kust sillast pean üle jooksma - kõik muu oli ikka pimeduse tõttu kui esmakordne avastamisrõõm. Mõned vead sain ka ikka kirja kui 62 orvandit hakkasin liiga vara otsima, 69 p kaldusin sutsu liiga paremale. Sealt edasi kuni vaatepunktini tuli ainult joosta. Edasi oli seiklus linnavahel. Mõtlesin, et polegi nii hull, kuid mind ootas üllatus 49-44 minekul - just poole peal, kui tänavavalgustus kadus - minu lambi aku sai tühjaks ja me leidsin end keskpimedat tänavat. Olin selleks võimaluseks täiesti ettevalmistamata - isegi telefoni polnud ma kaasa haaranud. Teadsin, et järgmine sihtpunkt on 44, tulid mingid mehed, kelledelt pärisin kuhu nad teel on, nemad vastu: "44". Võtsin neile sappa ja jõudsin kohale. Sealsamas nägin SK100 võistkonnaliiget, kellega olime silmsides varem juba mõned etapid jooksnud, andsin teada, et olen pime ja üritan tema tempos rajaga edasi jõuda. Järgmised 2 kp saingi temaga silmsidet kaotamata läbida, kuid tema jooksutempo oli minu omast parem. Jõudsin need 2 vahet temaga koos joosta ainult seetõttu, et ta vaatas vahepeal kaarti ka - minul seda ju polnud vaja teha. Eeleelviimases punktis lasin ta silmist kuna hakkasin tänavavalgustuse taustal kaarti uurima ja kaotasin korraks suunataju ja jooksin valest tänavast üles. Viga nähes pöördusin tagasi ja sain ühe järgmise naisvõitlejaga koos eelviimase punkti koos võetud. Viimasesse punkti jõudmiseks mul kaarti enam vaja polnud. Lõpp hea, kõik hea. Kõik punktid said määruste päraselt võetud ja võistkond sai edasi joosta. Oli väga tore õhtu, kuid ilm oli nii külm. Koju jõudsime alles pool neli öösel.

Kaarel jooksis SRD II võistkonnas esimest vahetust ja Liina SRD I võistkonnas III vahetust. Liina pääses rajale teisena. kuid välja tuli kuuendana.

Peko Kevad Ootsipalus

Start 2 I päev

Asusime teel juba reede õhtul, sest Põlva MV öisestest oli ka plaan osavõtta. Jõudsime Võrru õhtul kella kaheksaks. Jätsime Nastja ja Liisu hotelli magama ja ise sõitsime Saarjärvele. Liina avastas hostelis riidesse pannes, et öine võistlus polegi sprint, vaid tavarada. Kurguvalu ja madalate temperatuuride tõttu jäi Liinal lõpuks ikkagi startimata - kükitas teine terve õhtu autos. Kaarel jooksis oma M18 raja võiduvääriliselt läbi ja mina käisin oma Silva lampi ja öist metsa testimas. Õnneks näitab lamp päris kaugele ja helkuritega kp-d on hästi näha.

Laupäeva hommikul enne sööki sain väikese kultuurishoki osaliseks, nimelt: enne sööki käisin Võru turul ning külastasin autotarvete poodi. Turule sattusin kogemata, sest juhtusin sealt mööda sõitma ja hetke emotsiooni ajel otsustasin minna kohalikku turuelu kaema. Nii müüjaid, ostlejaid kui ka autosid oli omajagu. Eelmisel nädalavahetusel kui Võru linnas öist sprinti jooksime, sai sealt turuplatsi kõrval olevalt tõngermaalt läbi joostud. Turg oli kui turg ikka, kuid miskit oli ikkagi teisiti. Esimene asi mis silma hakkas ja mida ma varem pole turgudel kohanud oli, see et turul müüdi puid. Teine omapärane ilming minu kõrvade jaoks oli kohalik keel: turul rääkisid kõik kohalikus võro keeles: ikka üksi, kaksi ... Põnev oli seda kuulata, loomulikult sain ma jutust aru, kuid iserääkida ma seda ei mõista. Kuid kohalikule rahvale oli see enesestmõistetav. Nii lahe :)

Liis finisheerimas 1 päev

Võrus autotarvete poodi sattumine oli planeeritud külaskäik, olen sinna korduvalt kutsutud, kuid ikka ja jälle on minemata jäänud. Süüdi on aeg - minu Võrus viibimise kellaajad ei ühti kuidagi poe lahtioleku kellaaegadega. Aeg - see sai seal poes nagu hoopis teise tähenduse. Olin poes tunnikese ja jälgisin poepidaja laupäeva hommikusi toimetamisi klientidega. Kes vajas muruniidukile, kes motorollerile akut - vahetatavad akud olid kõik kenasti kaasas, et müüja ikka õiget oskaks pakkuda. Kes ostis lapsele jalgratta, mis peale mõne minutilist proovisõitu, ka ostuks vormistati. Müüjatar orienteerus kiirelt ja kergelt klientide soovidele, ühelegi kliendi küsimusele ei jäänud ta võlgu, kõigi jaoks jätkus tal head sõna ja naeratust - kõigi jaoks oli aega. Ka klientidel oli aega, keegi ei arutanud, et äkki saab naaber poest odavamalt või, et võib-olla peaks akut või jalgratast hoopis Tartust ostma minema - mine tea äkki on soodsam. Aeg voolas omasoodu ja kõik said oma toimetamised ja tegemised tehtud ja inimesed olid rahul. Pildilt puudus  Tallinnale omane "tõmblemine" - kuhugi ei jõua ja midagi nagu tehtud ka ei saa - kogu aeg on kiire, justkui aeg oleks ise see Pätu, kes aja ära raiskab...

Peko Kevade esimene päev möödus suurepäraselt - Liis käis metsas N12 rajal ja sai omajõududega raja läbitud. Ta küll olla teinud kaasvõistlejatega rajal koostööd, kuid päästeoperatsioone lapse metsast väljatoomiseks polnud vaja läbi viia. Liis sai täna meie pere Päeva Tegija tiitli!! Rada oli noorimatel tõesti raske ja teid mida mööda algajad end paika tavaliselt seavad põhimõtteliselt tänasel maastikul puudusid. Liis sai täna 6 võistleja seas tubli 4. koha, olles meie pere parim.

Roosisaare sillal Tamulal

Kaarel oli M18 klassis viies.

Liina sai oma kurguvalu trotsides 7 tulemuse. 

Mina olin 10koha vääriline. 

kaardipõrgu

Õhtu oli pikk ja kõik pidid endile leidma meelepärast tegevust. Meie kasutasime juhust ja külastasime Võrus Mõisa aida söögikohta ning hiljem patseerisime klubikaaslastega Tamula kallastel ja Roosisaarel. Polnudki seal kõigi nende aastate jooksul varem käinud. Kõrvaltvaatajale võis meie seltskond kummaline tunduda, sest kõne oli vene-eesti-inglise segakeelne, sest 4 peale kokku ei leidnud me keelt milles kõik oleks end vabalt tundnud.

Liina 2 päeva finish

Teise päeva hommikul üritasime Liisi veenda, et ta Kaarli vana GPS kella endaga rajale kaasa võtaks, et saaks hiljem vaadata, mida ta seal metsas ikkagi tegelikult teeb ja kus käib, sest esimese päeva käigud käisid ühest kaardi äärest teise ja kõik sood said N12 klassi rajal läbi müttatud. Kuid Liis ei viitsinud seda rasket kella oma käele panna ja ka taskus oli see liiga raske. Startisime Liisuga järjestikustel minutitel; Liis ees ja mina tema järel. K - punktis sain ta kätte, hetsin pilgu kaardile ja andsin soovituse esimesse punkti minekuks. Rohkem ma Liisu metsas ei näinud, kuigi tema esimene punkt oli minu teine. Liis läbis taas raja iseseisvalt ja jõudis finishisse 8 minutit enne mind. Väga tubli tüdruk taas. Mina suuremaid vigu ei teinud, kuid liikumiskiirus oli pea olematu - lihtsalt nautisin kevadist metsaalust ja ajasin Mari Liisiga juttu - olme kui 12 raja tüdrukud, kes jutuhoos kaotavad järje kaardilt. Kaarel oli taas 4 ja Liina läbis raja haigusele vaatamata. 

Tulemused

Kaarel tegi täna roheliste lehekestega esimese nii pika autosõidu, kui sõitis Ootsipalust Tallinnasse. aega kulus koduni 3h ja 40 minutit.

Kaarli artikkel Reaalipoisis

Kaarli kirjutis HKst

Ematütrepäev

Kui Liina Saksamaalt tagasi tuli oli meil lausa ematütre nädal, seekord siis ainult päevake. Hommikul varakult  alustasime autokooli sõidueksamiga Linnu teel. Kui pole ikka parkimist õppinud ega harjutanud, siis ega sellest eksamist head nahka oodata polnud - Liina kukkus kolinal läbi. Positiivse noodiga lõpetades - ta sai linnasõidul kiita. Asi seegi. Mina tegin 1,5 h aega parajaks Heidi juures. Liina oli sõidueksami tulemusest nii nördinud, et ei soovinudki enam Loksale sõites rooli minna. Ütles, et ta ei viitsi seda maanteed sõita - pidavat igav ja tüütu olema. 

Ematütre päev jätkus Loksal, kus tegime väikse matka mereäärses männikus. Üllatuseks leidsime teederistist ja korvpalliväljakult punavalged prismad rippumas. Üritasime mõistatada, mis otstarbeks need seal olid ? Jaamad puudusid. Hiljem saime teada, et need polnudki meile petupunktideks pandud, vaid me sattusime noorkotkaste mängumaale. Kotkaid endeid meil näha ei õnnestunud.

Tiiru eesmärgiks oli leida enda sees vastus - kas minna esmakordselt jüriöörajale või mitte. Suutsin ka päevavalges otsida jõest ülekäiku valest jõekäänust ning retrokaardi tõlgendamisel leida end valelt tänavalt. Lumi ja imelikud rajad lagedal ei teinud asja kuidagi lihtsamaks, maju oli ka juurde tekkinud ja väiketeedest saanud suured. Nii vigade triaad sai nüüd ülesloetud. Olgu öeldud, et Liina kaardilugemisel kaasa ei löönud, said tegi selfisid.

Mõte minna jüriööd jooksma tekkis justament asukoha tõttu: olen ju lapsepõlve suvedel korduvalt vanemate ja vanavanematega Loksal suvila toiduvarusid käinud täiendamas. Kesklinn on tuttav, kuid ümbruskond tundmata ja kui ainult pimedas joosta, siis jääb ümbruskond ikkagi avastamata. 

Linn polegi toonasest ajast nagu muutunud, kui mitte arvestada kunagist udupeent Loksa Kaubamaja, kus täna laiutab tondiloss. Jah, Grossi kauplus on ka, kuid see tekkis sinna juba 10-15 aastat tagasi. Eks ma korra aastas olen ikka sinna linna vahetevahel sattunud, kuid kesklinna piiridest kaugemale pole sattunud. Nüüd on siis see viga parandatud. 

Peale luurekat käisime end Loksa ujulas värskendamas. Ujulas uurisime kohalikelt kas Loksal kuskil päevasel ajal süüa ka saab? Arvati, et bussijaama baarist ehk saab miskit hamba alla. Nii, sai seegi koht ära proovitud. Kummaline Loksa on linn ja söögikohti justkui polegi (tean, olen eelnevatel kordadel ka üritanud söögikohta leida), samas Kuusalu alevikus on neid mitu tükki.

Enne Kuusalu rahvamajja minekut käisime ka maal Kaie juures ja tegime Liinale lambateraapiat nagu ta seda ise kutsub. Lammastel on tallede sündimise aeg: hetkel on lammaste arv Kaie suurfarmis kasvanud 27ni, paljud neist minu omad on, on teadmata. 

Kuusalu rahvamajas ootas meid Kontsert-etendus Põlvkonniti tantsuteel, mis oli Leaanika diplomitööks. Etendus oli  ühe pere kolmepõlvkonna tantsulembusest kokkumiksitud. Üritus venis nii pikaks, et õhtuks plaanitud kinokülastusele me ei jõudnud - mõni teinekord siis. Oli väga tore päev :)

Kaarlil olid nädalavahetusel Tsehhis võistlused, kus ta viibis koos noortekoondisega treeninglaagris.  

Võistluste tulemused Prague Easter 2016 on siin. Kokkuvõttes Kaarel 4. koht. 

Rohkem infot ilmub lähiajal kindlasti Kaarli enda FB lehel.

Täna sai käidud kodumetsas linnaorienteerumas. 

oh, seda Eestimaa kevadet...

Tali saabus, see mis jõuludeajal jäi tulemata, on nüüd kohal. Pühapäeval, kui algas kalendri järgi kevad, sadas meil pea 10 cm lund maha. 

Reedel, siis kui päike veel paistis, alustati Bornhöe tn kanalisatsiooni- ja veetöödega - muti kombel naabrite aiaaluse kaudu. Meie endine linnavalitsusehoone oleks kui pommiga pihta saanud, just sellisena, kui pildil nägi hoone reedel välja. Meenutas mulle Palermo tänavaid, kus siiani on osa hooneid II MS pommirusudes.

Õhtu päädis Kadri sünnipäevaga - neiu sai 18 aastaseks - ja kullakallis lapsepõlv saigi läbi. Uus ja huvitav eluperiood saab alguse..., edu Sulle Kadri ja palju õnne ning õnnestumisi Sulle!

Tort, oli vot, selline:

sünnipäeva tort

Laupäeva õhtu veetsime taas rahvamajas tansulkal ja Kaarel sõitis jällegi ära, seekord o-jooksukoondisega Tsehhi laagrisse. 

EMV Kadajal - lühi- ja tavarada

Kadajale EMVle jõudmine oli tegelikult väike ime, sest veel esmaspäeval olime kindlad, et Kaarel sõidab Soome MVle ja meie Liinaga oleme kodus. Registreeimise viimasel päeval hakkas Kaarel igaks juhuks Soome registreeringuid kontrollima, ning selgus, et Jormale oli kiri kogemata saatmata jäänud (saatis ainult mulle) ja nii Kaarel Soome Mvlt kõrvale jäigi. Tegelikult kokkuvõttes oli ju hea, saime osaleda eestikatel.  Meiega liitusid veel Märten, Markus ja Nastja.

Viimaste päevade öised miinuskraadid kindlustasid lumekatte säilimise ning võistlus toimus. Palju lund polnud, kuid samblajooksu polnud vaja teha. 

Kaarel läks võitma ja võitiski ning Liina kobistas endale kaela pronksise medali. Väga tublid! Õhtul sai võitusid Rõõmude juures tordi söömisega tähistatud.

lühiraja tulemused

Kaarel läks teisel päeval starti võidu mõtteis, tähtis oli rada reeglitepäraselt ning kiiresti läbida. Võit sai vormistatud 15 minutilise eduga järgneva ees. Vahe on meeletult suur, kuid Sander lubas, et sügisel alustatud suusatreeningud parandavad võitlusvõimet järgmisteks aastateks kindlasti. Liina see tuli metsast ja torises, et tema jätab järgnevatel aastatel suusamatka kändude ja risu otsas vahele. Kui on ilus metsaalune, laiad rajad ja lund palju, siis ta ehk tuleb starti, kuid okste ja muu jamaga metsas võitlemine ei pakkunud talle miskit rõõmu. Tulemuseks 5 koht.

tavaraja tulemused

Noorte karikasarja autasustamine suusaorienteerumises toimus samuti Kadajal peale tavaraja ja sprinditeate autasustamise lõppu. Kaarel, kes osales kõikidel etappidel, kuid erinevates vanuseklassides (M18 ja M16), sai kokkuvõttes siiski M16 vanuseklassis väärika III koha.

Sprinditeates II koha medal riputati samuti Kadajal SRD noortele (Nastja/Kaarel) kaela. II koht oli seekord meie omade laeks, kuid Nastja oli tubli, et noormeestele südilt vastu hakkas ja II koha vääriliselt sõitis.

Klassiõhtul käidud

Vabariigi aastapäeva eelõhtul sai käidud kinos ning ära vaadatud palju kiidetud Klassikokkutulek. Piletid olid küll peaaegu välja müüdud ja kohad saime esimesse ritta, kusjuures Liina otsustas üksikoha kasuks, vähe kaugemal reas. Viimsi uus kinomaja on viimasel ajal saanud meie lemmik kinoks: hea kodu lähedal, parkimine on mugav ning tasuta, kinosaali istmed on mõnusad ning mugavaimad Tallinnas, kino ise mõnus ning hubane ja piletihinnad on mõistlikud - kogu kompott kokku on meile väga meeltmööda.

Film ise oli kui tõele näkkuvaatamine - nii mõnigi situatsioon, mõte ning tundmus tundus tuttavlik. mõnigad seigad loomulikult üle vindi, kuid see oligi komöödiline mängufilm mitte dokumetalistika, nii et kõik natuke vasakule oligi justkui lubatud. Saime ikka mõnusalt naerda üle pika aja. Näitlejad sobisid samuti filmi kui valatult. Lõpp oli küll sutsu mitte-eestlaslik minu arvamuse järgi või olen siis ise nii rikkumatu, et taolisi lapsepõlvekihlvedusid, mida keskeakriisis välja elama peaksin, pole olnud.