Vabariigi aastapäeva eelõhtul sai käidud kinos ning ära vaadatud palju kiidetud Klassikokkutulek. Piletid olid küll peaaegu välja müüdud ja kohad saime esimesse ritta, kusjuures Liina otsustas üksikoha kasuks, vähe kaugemal reas. Viimsi uus kinomaja on viimasel ajal saanud meie lemmik kinoks: hea kodu lähedal, parkimine on mugav ning tasuta, kinosaali istmed on mõnusad ning mugavaimad Tallinnas, kino ise mõnus ning hubane ja piletihinnad on mõistlikud - kogu kompott kokku on meile väga meeltmööda.
Film ise oli kui tõele näkkuvaatamine - nii mõnigi situatsioon, mõte ning tundmus tundus tuttavlik. mõnigad seigad loomulikult üle vindi, kuid see oligi komöödiline mängufilm mitte dokumetalistika, nii et kõik natuke vasakule oligi justkui lubatud. Saime ikka mõnusalt naerda üle pika aja. Näitlejad sobisid samuti filmi kui valatult. Lõpp oli küll sutsu mitte-eestlaslik minu arvamuse järgi või olen siis ise nii rikkumatu, et taolisi lapsepõlvekihlvedusid, mida keskeakriisis välja elama peaksin, pole olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar