Jaanid üritame igal aastal ikka Tammistul olla, minul on need enamasti ka õnnestunud, kuid Kaarlil õnnestus nüüd üle kahe aasta seekord samuti olla Tammistul. Meie küla külaplats vajab alati väikest ettevalmistust enne jaanipäeva - rohi vajab niitmist ja riisumist, lõke ülestegemist jne, kuid seekord olid suured jõud ka varjualuse ehitamise juures, oksarisu koristamisel jne.
raja näide
Meil tekkis mõte ühte platsinurka teha metsa n.ö siseorienteerumine. Ettevalmistused võtsid aega mitu tundi - oksad vajasid koristamist, natuke võtsime ka veel võsa maha, korjasime kokku lahtise okastraadi. Peale seda tõmbasime kasutatavale territooriumile kollase ringi ümber ja asusime rada tegema. Seekord oli siis raja tegemine nii, et tegime labürindi valmis ja siis joonistas Kaarel kaardi. See raja tegemine oli vahva: kasutasime ära metsatukas olevad puud, kännid, pihlakavõsa, kivid, kuused - pidi okste vahelt läbi ronima, lambaaia vaiad jms. Kollase lindi saime SRD klubilt niisamuti prismad, justnagu päris ;) Ajavõtt käis telefoni ja stopperiga. Kokku oli meil üle 40 osavõtja, osad käisid paaris ja lastega koos. Kiireim oli Liina ajaga 6:30, kuid tema jooksis väljaspool arvestust. Laste ja täiskasvanute arvestust pidasime eraldi. lastest võitis Tõnis ajaga 11 min +, täiskasvanutest Jan. Mina jooksin aja 6.54 ja Kaarel jalutas raja läbi 9 minutiga.
Kaarli joonistatud kaart ja rada.
Meil oli seekord esimest ja viimast korda 2 jaanituld. Vanal lõkkeplatsil põles tuli seekord viimast korda. Vanast lõkkest viisime tule uude lõkkeasemele - tiigikaldale.
Mäletan, kui noorena sai seal samas Ristutee ääres vanu kadakaid suvesügisestel lõkkeõhtutel lõkkesse korjatud, siis oli meie tänane plats üsna metsane.
Kokku oli meid jaanipäeval umbes 70 kanti (lapsed ja vanad ikka kõik koos).
Nädalane puhkus, mis hetkel käsil, oli mul tegevustega planeerimata. Olen siiani teinud asju, mis pähe tulevad. Nädala alguses sõitsin üksi maale, Liina jäi tööl käima, Kaarel oli Soomes laagris ja Marvin polnud veel Tartust tagasi. Veetsime Kaiega mõnusalt aega, õekesed omavahel - ka tal hakkas puhkus. Mina tegin hommikusöögid ja kutsusin tema ja ta pere enda juurde hommikust sööma ja kohvi jooma, pealelõunal toimetasme koos sööke teha, nende pool. Õhtul aga ajasime lambad kärusse ja kärutasime lõpuks ometi 5 rohusööjat meie aeda einelauale. Hiljem olin lambakasvatajatele ussirohu süstimise assitendiks - minu ülesanne oli hoida rohupudelit. Mõned lambad said endale ka uued kõrvarõngad algusega 66.... .
Nii aeti lambaid kärru
Vihma saju ajal lugesin Eesti rahva ennemuistseid jutte ehk Kreutzwaldi muinasjutte. Võtsin nende lugemise ette seetõttu, et tuletada meelde vanu jutte, vaadata 150 aasta tagust keelekasutust, saada teada, palju on n.ö tundmatuid sõnu, mida siis kasutati ja mis on tänaseks ajaks kasutuselt maas ja millede tähendust mina ei tea. Peab ütlema, et tundmatuid sõnu nagu polegi, kuid kindlasti on seal palju sõnu, mida tänapäeva lapsed kajuks ei tea. Tegin Tõnise peal proovi. Sõnad millede tähendust soovisin teada (Tõnise vastus on sulgudes) olid: veimevakk (mingi kann) , hiirjas hobune (väike hobune ), värten (?), vokk (seda teadis, et midagi lõngaga seoses). Ehk kokkuvõtvalt Tõnis neid sõnu ei tunne.
Üks huvitav asi veel, kes meist ei teaks Kullaketrajate või Vaeslapse käsikivi muinasjutte ?. Kuid kui lambist hakata meenutama, siis mida me mäletame ? Ausalt öeldes, ei mäleta me 30 aastat tagasi loetud lugusid. Tegin katse nii Kaie kui Kailiga. Küsisin, kas te teate Kullaketrajate muinasjuttu ? "Jah, muidugi." Palusin neil jutustada, mis siis tegelikult meenub ja tõde oli kurb, midagi ei meenunud peale kulla ketramise. Tegelikult tundub, et me peame enesestmõistetavaks, et me neid lugusid teame, kuid sisusid meenutades ei mäleta.
Üks huvitav mõte tekkis mul neid lugusid lugedes veel, räägitakse, et kui millestki rääkida pole, siis eestlane räägib ilmast. Muinasjuttudes ei ole juttu ei aastaaegadest ega ilmast üleüldiselt - v.a vanapagana äikese kartus. Tundub, et enamus sündmusi toimub suveperioodil, sest linnud laulavad, jõed vulisevad jne. Ka talve pole jutuks tulnud.
Täna oli Kadri lõpetamine. Palju edu ja õigeid valikuid Sulle Kadri!
Olen puhkusel ja Kaarlil oli paar Soomevaba päeva, nii saigi mindud paariks päevaks kahekesi maale. Ema poja kooslus kahekesi toimis imepäraselt, veetsime kahekesi koos 3 suurepärast päeva.
Maal ootas meid veel lammastest pügamata heinamaa, sest lambad olid sealt jalga lasknud, seetõttu oli vaja kõigepealt niidukiga käigurajad sissepõristada, et üldse majale ligi pääseks. Väga palju me motoriseeritud niidukile hagu alla ei andnud, jäi ikka lammastele ka. Järgmine töö oli ära põletada oksakuhjad, et hiljem lõkkel õhtusöök valmistada.
Koseke
Keskpäeval suundusime Kaarliga Tammistu 500 aastapäeva maastikumängu ettevalmistusradadele. alustasime külamälumaastiku kohapunktide külastamisega. Kuigi küla on väike tuli meil kilomeetreid kokku üle 6 km ja igal pool me ei käinudki. Alustasime mere äärest, et otsida üles Lätlase kivi (jäi leidmata) - kivi, mille kõrvale olla lätlane maetud. Ei tahtnud väga seal vaarikas mütata. Edasi suundusime Juminda poole, et leida üles Lammasjärv ja selle tagune minatuurne koseke. Kõrgusjoontpidi ümber loigu ja sealt me väikse künka leidsimegi, kust vesi alla nirises.
Kivitee roostiku ääres
Edasi natuke veel Juminda poole, et keerata mere äärde Rubiniidu lahe äärde. Kontrollitud sai vana poi - oli endiselt samas kohas, kui 30 aastat tagasi. Põhieesmärgiks oli leida üles Kivitee. Eestiajal alustati teeehitust Juminda ja Leesi vahele. Osaliselt sai see ka tehtud, kuid sõda tuli peale ja teeehitus jäi pooleli. Nii see tee seal osaliselt lahekaldal võsavarjus vaikselt on. Ei kellegile kasutada, kuid hea et tormid ja jää pole teed 70 aasta jooksu ära viinud. Rubiniidu talukoha väravakivi, me otsima ei läinud. Edasi jõudsime Laevakivi juurde. Kaarel sai üles, kuid minul jäi seal otsas seegikord käimata.
Laevakivi
Paadisilla juures riisus värsket heina tädi Helgi, kellega sai ka mõned sõnad vahetatud. Vanaks on jäänud, see käre naisterahvas. Muidu pidi tervis korras olema, kuid mälu veab viimasel ajal alt. Samas vanad asjad, mille kohta küsisime olid tal kõik ilusasti meeles. Muuhulgas rääkisime ka Baasipoe- ja Talveteest - mul on siianni meeles mälupildid lapsepõlvest, kui tädi Helgi mulle neid kohti üle 30 aasta tagasi näitas. Sel korral me neid asukohti kahjuks ei külastanud, neid tuleb minna otsima, siis, kui lehed on maas ja vaarikavõsa lehetu.
karjatee kiviaed
Järgnev viis meid külaplatsi äärde
Ristutalu koht
sepikoja juurde ja sealt edasi karjatee kiviaia otsa. Edasi sai käidud uueaasta traditsioonilisel säraküünla viskamise platsil ja Ristu talu juures.
Sigakopli kivi - lastenäidendi kivi
Järgnevalt oli vaja ülesotsida üks lagendik ja sealolev kivi. Sigakopli kivi on oluline kuna selle kohta teevad lapsed aastapäeval ajaloolise näidendi. Kivi juurest otsustasime minna Jaani taha lagendikule. Natuke sai ekseldud mudas ja sõnajalgades enne kui kohale jõudsime. Algul arvasin, et oleme vale lagendiku juures, sest lapsepõlves oli lagendik hoopis suurem kui täna, Õnneks platsil olev kuusk oli äratuntav. Kodutee viis läbi Jaani hoovi, nii me pererahvale tere läksimegi ütlema. Traditsiooniliselt astusime majja sisse söögiajal. Nii on olnud juba aastakümneid, et alati on neil söögiaeg, kui mina tulen. Kas olen nõnda täpne või nad söövadki koguaeg, see on veel otsustamata. Loomulikult kutsuti kohe lauda, Astrid pakkus kohvi ja Reinu retsepti järgi tehtud räimerulle. Ahjualused sõid karbi tühjaks, mis pererahvale õnneks sobis. Lubati laupäeval Tapurlast uued tuua.
Nii me Kaarliga neid mälumaastikke kaardistasime. Osa mereäärt jäi meie poolt kahjuks käimata, kuid mis siis, eks jõuab järgmine kord.
okste põletamine
3 päeva Kaarliga oli meil kui töö ja lõbu üheskoos. Tegime tööd (oksad said põletatud ja käigurajad niidetud) ja pläägutasime naabritega, polegi seda Kaarliga kunagi teinud. Korra käisime Jaanil, 2x Põllul Reeda ja Reinu juures (Rein, hoiame sulle esmaspäevaseks operatsiooniks pöialt. Kõik läheb hästi!), Taavi ja Tõnisega sai laua- ja kaardimänge mängitud. Natuke tegime sporti ja spurti ka. Ja üks asi veel ... meie Leesipoes on nüüd udupeen valguskaabliga internet. Nad on lahked ja jagavad seda täitsa tasuta :)
paadisadam
Meie imeline poolsaar 120m kõrguselt vaadatuna. Ülesvõtte pani kokku Rasmus Ustav.
Tagasitulles tõime Liisu ka ratsalaagrist ära. Kus on Liina ???, Liina on tööl.
Oleme aastaid käinud juuni kuus Soomes Suunto Gamesil, seekord kannab võistlus uut nime: Helsinkin Orienteering Games. Eelmine aasta jäi meil käimata, kuid sel aastal olime taas kohal. Võistlusel oli vähem osavõtjaid - eelkõige olid tühjad noorteklassid, sest samal ajal toimusid koondise katsevõistlused Tamperes. Nii, et meie olime pensiokate kogunemisel.
Ööbimispaigaks oli meil Lohjas asuv kalevipoegade korter, kes olid nädalavahetuseks kodumaale läinud. Üritasime end 2 toalises korteris 10kesi ära mahutada. Õnneks oli seal rõdu kuhu üleliigsed asjad saime paigutatud, kuid jah mis seal salata - olime kui kilud karbis.
Liina, Liis, Laura ja Andres võistlesid oma vanuseklassides, kuid mina otsustasin Openi kasuks. Õnneks võtsin 3 km raja, olin sellegagi hädas, sest see avakalju teema on mul kuidagi arusaamatu. Teised ekslesid esimesel päeval ikka oma jagu. Suurimaks staariks tõusis korraldajatele Laurake. Korraldajad hakkasid juba muretsema Laura pärast, sest neiu oli nöörirajal juba liiga kaua olnud. Läksingi siis ühe soomlasega teda otsima. Peale 100 m otsimist kohtusimegi Lauraga, kes oli endale ühe meesterahva saatjaks saanud. Probleem oli selles, et neiu oli kaotanud oma kaardi ja nii käis ta kõik punktid läbi, mida ta nägi. Metsast tuli neiu välja rõõmsa ja õnnelikuna. Mina teda oma rajal nägin ja tegin piltigi.
T
eisel päeval otsustasime Margitiga loobuda Open rajast ja läksime eelmise päeva kaarti kasutades hoopis jalutuskäigule. Teekonna jooksul nautisime järves ujumist - sel aastal esmakordselt, käisime 6 järve juures, nägime 5 kontrollpunkti ja üht üksikut prismat, mis rippus kõrgel puu otsas, tegime ka viga, valides vale teeraja. Kokku tuli matka pikkuseks nii umbes 7 km, sest 5,5 km juures sai minu kella patarei kahjuks tühjaks. Ilm oli neil kahel päeval lausa suurpärane. Päike paistis ja sai nautida kaunist suveilma. Teistel oli vaja joosta tavarada, mis ei olnud üldsegi lühike. Liina ja Laura olid vaprad ning läbisid etteantud raja. Taaskord käidi meilt küsimas, kas nad võivad autasutamisega juba alustada, kuigi Laura on metsas. loomulikult lubasime. Laura aeg oli 100 minutit ja peale finishit sai ta koheselt oma auhinna kätte. Metsarõõmudele lisaks nautisime shoppingut, leidsime end taas Sello kaubanduskeskusest, mis on meile juba nii koduseks nende aastatega saanud.
Kaarel oli samal ajal samuti Soomes, kuid tema võttis soomlastega mõõtu hoopis Tamperes soomlaste katsevõistlustel. Kavas oli 3 võistlust: sprint, lühirada ja tavarada. Tulemused on leitavad siit.
Minu enda Libahundi jäljele minek realiseerus tegelikult viimasel minutil, kui Hp-Sport Team Jalutajate võistkonnas oli vaja asendusliiget. Ma ise aktiivselt võistkonda ei otsinud, kuid millegipärast olin kindel, et minemata mul ei jää.
Hommikul viisin Liina kõige varajasemale laevale, ise läkisn koju tagasi, et minna teise stardikorraga. Reis Aegnale sujus tõrgeteta ja tagasisõit niisamuti. Naissaarelt tuleku ixdriimsusi ei pidanud seekord üleelama. Mida kirjutada, sellest suurepärasest päevast, mis sai Aegnal veedetud ? Kogu päev oli lihtsalt ülivõrdes super. Ilm, tiimikaaslased, võistlus, kaart, maastik, korraldajad, metsaalune, punktid, kaasvõistlejad jne. Kaartide kättesaamisel me plaani ei pidanud kuna jooksumehi meie hulgas polnud, siis arvasime, et jõuame oma plaani valmis teha ka teel. Alustasime läänest, edasi läksime läbi keeluala lubatud teed mööda saare keskele. Seal tegime neljastega 12 lisapnkti, punkt nr.20 meil püüda ei õnnestunud. Kokku saime 285 punkti, mis meie taset arvestades (Jalutajad ju) oli väga hea tulemus. Jäime päevaga väga rahule. Eriti hea oli 10000 mõõtkava, punktide suhteline tihedus ja lühikesed vahemaad, natuke nuputamist ka ja nii need 4h ja 40 minutit möödusid lennult.
Liina ja Märteni võistkond sai 372punkti, mis oli Hp-Sport Teamide parim tulemus sel võistlusel. Nemad ikka pommitasid seda Kp20 ikka mitu korda. Tulemused
Balti MV ei läinud Kaarlil ootuspäraselt. Kindlasti ootas noormees paremat tulemust, kui see, mis lõpuks finishiprotokollis oli. Kaarlilt sain kommentaariks: "Raja teises pooles hakkasin väsima ja seetõttu tulid ka vead." 5. koht ei olnud kindlasti see, mida Kaarel Leetu minnes soovis. Läti poisid on aga kõvas hoos, juba Sitsiilias näitasid nad väga head ja ühtlast taset. Täna realiseeriti see ka teates, kus M18 klassi poiste võistkond võitis Läti M20 klassi meeskonda. Balti MV tulemused
EMVl Mõndaveres oli võimalik näha o-maailma suurtähti Thierry Gueorgiou ja Olav Lundanest. Esimese sain ka 2 korda pildile.
Pidin ka ise jooksma, olin lausa stardinimekirjas, kuid tagasituleku järgselt sain endale mingi nohu-köhaviiruse külge, mis ei lubanud rajale minna. Nii ma fotogööraafi ametit pidasingi.
Kaarel läks võtma, kulda, kuid kaotas kulla lõpujooksuga, kuid nagu me teame, võistlus lõpeb finishis. Kuid õnnitlused Alexile, Tubli töö!
Tulemused. Kaarlile tubli II koht, kolmas oli Kiur.
Koolinoorte MM orienteerumises toimub sel aastal Itaalias,
Sitsiilias, Palermo linnas. Sitsiiliasse sõitsime 1,5 päeva. Vahemaandumise
tegime Türgi pealinnas Istanbulis, kus veetsime pea terve päeva. Reis sujus
viperusteta kuni jõudsime Catania kohale, õnnelik maandumine toimusläbi kolme suure jõnksatuse, mis
pardalolijates ehmatusi tekitas. Hiljem saime teada, et oli olnud suur tuul,
mis võis olla nende järskude õhukukkumiste põhjusteks. Edasi saime oodata oma
pagasit, mis tööjõupuuduse, madalate palkade, laupäevase päeva või mõnel muul
proosalisel põhjusel, kuidagi pagasilindile jõuda ei tahtnud. Õnnelikena lõpuks
lennujaamast lahkudes ootas meid buss koos eesti keelse giidiga, kuid
õnnetuseks ei töötanud meie bussis mikrofon ja nii jäigi Sitsiilia kohta käiv
info ootama meie tagasisõitu.
3h teekond Cataniast Palermosse lõppes sellega, et algselt
plaanitud hotelli asemel oli meid paigutatud vähe väiksemasse, kuid linnale
lähemal asuvasse majutusasutusse. Hotell on vähe väsinud, kuid oleme selle
vangerdusega rahul, sest meri on lähedal ja asustus samuti.
Esimesel päeval sõitsime 1 h 50 minutit üles mägedesse
Ficazzi rahvusparki. Nii see, kui ka kõik ülejäänud bussisõidud on siin paras
ooper. Esiteks sõidame turvakaalutustel ainult politseieskordi saatel. Kõik samas
majutuses olevad bussid sõidavad igalepoole koos ja korraga. Mõttetuid ootamisi
koguneb sedaviisi tunde, kuid midagi pole teha. Õnneks on ilm ilus ja saame
nautida päikesevanne, mõned on neid juba üleliia tarbinud ja edaspidi on päikse
käes riietes.
Model oli meie Reaalkooli poiste jaoks esimeseks ristseks
välismaisel roheliseks võõbatud okastaimedega kaetud alusmetsaga, tõusude
rohkel kaardil. Kõik tulid metsast välja triibulistena, kuid õnnelikena. Käisin
ka ise väikesel maastikuga tutvumise matkal. Algul ei aidanud peale kompassi
miski punkte leida, hiljem suutsin juba kuidagi ses rohelises vähe paremini
enda jaoks vajalikke pidepunkte pidi paika panna. Tegin meie koondise lastest ka
mõned fotod. Päev venis väga pikaks, just nende turvanõuete, pikkade vahemaade,
käänuliste teede tõttu. Kell kuuspidi
hakkama Palermo kesklinnas avamisparaad, mis algas tegelikult kell 7 õhtul.
Kuid ega noored lasknud end ootamisest häirida, rahvusvaheline sõprus oli see,
mis ooteaega kõvasti lühendas. Lehvitati lippe, lauldi laule, tantsiti, hüüti
oma riigi nime, tehti pilte ja selfisid. Nalja kui palju. Kui tavaliselt läheb
ooteag sellele, et paraadi järjekord paika panna, siis seekord hakkas paraad
liikuma kuidagi äkki ja jooksu pealt. Oligi hea, jäi see mõttetu jalalt jalale
tammumine ära. Paraad oli üliäge! Rahvast oli teede ääres palju, elati kaasa,
tehti pilte, mõned linnakodanikud ühinesid vahepeal rongkäiguga. Olime rõõmsad
ja rahul. Algul tundus, et tseremoonia tuleb lühike, kuid lõpp venis ikkagi
ära. Küll oli lastes rõõmu kui lubati bussile joosta. Õhtusöögile jõudsime
peale poolt kümmet õhtul ja sinnagi saime joosta, et mitte järjekorras pikalt
passida. Olime esimeses bussis, mis hotelli jõudis nii, et saime teiste ees
väikese eelise.
Esimene võistluspäev – tavarada. Hommikusöök siin on suur
saiaralli. Olin kultuuripäevaks kaasavõtnud Muhu teraleiva, millele nüüd ise
endatarbeks noa sisse lõime. Ei meie jaksa seda saia süüa ja Kaarel ei jõua
niimoodi joosta ka.Hommikul tõusime
vara ja juba kell 8 alustasime sõitu maastikule. Stardid algasid kella 11st ja
Kaarel startis kõige viimasena kell 14:41. Kogu selle aja oli vaja tal istuda
garantiinialas – ühtegi tehnilist vidinat ei tohtunud sinna kaasa võtta. Nii
mängitigi hoopis kaarte.
Starti oli 2 km 160 tõusumeetriga. Käisime korra Kadriga
treeningumõttes stardis ka, kui enamus lapsi oli õigelajal garantiinist stardipoole
ära saadetud. Maastik ja ülevalt avanevad vaated olid võrratud ja kevadine
Sitsiilia on imeilus oma rohkete lillede ja lopsaka rohelusega metsas.
Järkjärgult hakkasid meie noored metsast saabuma. Hoidsin
silma peal ka online tulemustel. Peale Johanna finishit vaatsin, et neiu läks
võistlust juhtima. Hüüdsin Johanna on esimene. Johanna võitiski School W1
klassis. Super!!! Palju õnne sulle Johanna ja Kolla sulle ka. Suur töö on ära
tehtud, siit tuleb ainult edasi minna!!
Loomulikult oodati ka Kaarli finishit, lõpuks ta tuli
kriimuline kui sõjaskäinu. Tulemuseks kahjuks missed point ehk noormees oli
metsas võtnud vale punkti. Meie Reaalkooli poisid olid tublid – kõik tulid
metsast puhaste paberitega välja ja läbisid selle raske raja. Väga tublid.
Edasi saime bussi, kuid siis ootasime bussis 1,5 h enne kui liikuma saime, sest
kõik 7 bussi oli vaja ära komplekteerida.
Õhtul õpiti tantsusamme Kultuuripäeva ürituseks. Kõik karud
pandi tantsima J.
Täna kommikupoole saame puhata, pealelõunal on Friendship
teatejooks Palermo vanalinnas.
