Hiirte Kuningriigist

Enamusele eestlastele jäi eelmine nädalavahetus meelde märksõnaga Eurovisioon, paljudele o-sõpradele olid olulised baltikad, mina lootsin siduda esimese teisega ja seda täiel rinnal nautida, aga saatusel olid minuga hoopis teised plaanid. Nädalavahetuse "au", minu mõtetes ja tegevustes said pisikesed pika sabaga olendid - hiired. 

Kui alustada algusest, siis suvilasse minnes oli juba ammu teada fakt, et hiirtel on kuidagi õnnestunud end köögikappi sisse smuugeldada ja seal talvel hävitustööd korraldada. Ühesõnaga ees ootas kapi koristus ja nõude pesemine. Selleks tööks olin valmis ja kohe reedel ma ka selle ebameeldiva töö ära tegin. Hingasin kergendatult - tehtud. Edasi ma nii detailidesse ei laskuks, kuid järgmiseks leidsime voodi alt hiirepesa koos pimedate poegadega, laupäeva pärastlõunal pesime jälle köögikappi ja pühapäeva hommikul õnnistati meid veel ühe hiirepojaga, seekord oli leiukohaks tekikott. Täielik Hiirte Kuningriik oli meie majapidamises, aga oodake vaid, te pisikesed  kuningriiklased Itti tuleb varsti maale ja siis on pidu läbi.

Eurovisiooni vaatasime  naabrite juures ning elasime Otile kaasa. Tubli poiss, Ott! Eestile üle hulga aja taas arvestatav koht. 

Liina oli koondisega Siguldas ja saavutas tubli 6 koha ning oli Eesti W16 esindusnaiskonnas ankrumeheks, tuues oma naiskonna viiendana finishisse. Tuli teine rõõmsal meelel koju ja oli võistlusega ülimalt rahul. 

Kaarli plaan Baltikale jõuda sel aastal veel ei realiseerunud, kuigi ta hooaja alguses lootis sinna pääseda. Aga pole midagi, järgmine aasta vasta pääseb. Jooksvaks aastaks on tal aga ospordiks uus eesmärk... , eks näis kas tal plaan ka õnnestub. 

Maal sai lisaks hiirtega jamamisele veel muru niidetud, istutatud, rohitud jne. Kaarel veel trimmerdas ja saagis mõned puud maha. Kui natuke vinguda, siis sääski on ikka kole palju ja rohi kasvab ka ilmatumal kiirusel. See-eest ilm oli mõnusalt soe.
Minule, aga meeldis aga Läti laul.

Tartu Kevad Saarel & Palal

Vaade järvele rajalt

 Mihkel 4 KP juures

Otsustasin seekord ise metsa mitte minna: esiteks olid B rajad liiga pikad ja teiseks oli meid autos 7 inimest ja asjade mahutamine autosse oli niikuinii probleemaatiline. Otustasin oma koti koju jätta. Saarele jõudsime liiga vara - peaaegu 2h enne startide algust. Samas oli ilm ilus ja päikese käes peesitamine tuli meil ilusasti välja.

Saarjärv

Nöörirada seekord polnud ja nii pidin minema metsa Mihklile turvameheks, et viimane päris ära ei eksiks. Ei tahtnud teine metsa minna ja pigem läks metsa mingist sisemisest kohtusetundeks, eks ma lähen ega te mind muidu rahule ei jäta.  Metsas oli Mihkel väga tõsine: minuga ta ei rääkinud ühtegi sõna, kaarti ka ei näidanud. olin talle siis metsas sateliidiks kaasas. Kuna ma kaardist midagi ei teadnud, siis katsusin tal järel püsida. Teadsin vaid, et tõenäoliselt kulgeb M10 rada ümber järve.

I päeva stardiala

Algul ei saanud Mihkel vedama, pärast aga oli mul raskusi tema kannul püsimisega. mõne hetkega oligi ta mul eest kadunud. Korra veel nägin, et ta vaatas tagasi ja kontrollis kas ma ikka järgnen talle. Hüüdsin, et mingu edasi küll ma tulen. Tundsin end ankruna, kes on lapsele takistuseks edasi liikumisel. Kulgesingi isekeskis mööda matkarada laudteed pidi finishi suunas. Korraga jõudis minu vaatevälja taas Mihkel - see oli 4 KP ja ta soovis instruktsiooni 5sse minekuks. No nüüd siis nägin kaardigi ära -lõpuni oli 1 punkt. 5 punkti juures uuris Sofia kuidas saab finishisse, üks suurem tüdruk soovis kaardil paikapanekut ja kui mu tähelepanu jõudis Mihklini, siis viimast polnud kuskil. Mitu aega hiljem tuli ta hoopis teisest suunast võttis punkti.  Edasi kulgesime finishisse. 

Teisel päeval ta mind metsa enesele seltsike ei soovinud vaid üritas ise. Mina sain, aga jällegi metsa minna sedakorda Sofiaga. Sofia vajas rohkem abi rajal ja vaene laps oleks üksi päris hädas olnud. Nii, et 2 päeva jooksul jõudsin 2 x metsa. Liina saavuas kahe päeva kokkuvõttes 3 koha ja Kaarel oli 6. Eesmärk Baltikatele pääseda sel aastal veel ei õnnestunud, aga eks ta proovib järgmine aasta uuesti - olid ju teised ka 2 aastat vanemad.

Libahundi jälg Jägalas

Liina koos klassijuhataja ja klassikaaslastega

Libahundi jäljeks ettevalmistus algas minul juba paar nädalat varem, siis kui otsustasin Liina klassijuhatajale idee välja pakkuda, et minna klassiga Libahunti otsima.  Nagu paar postitust tagasi manisin, käisin klassis üritusest rääkimas. Tulemus käigule oli positiivne: välja pandi 3 võistkonda: SOS, SOS - meil on katki GPS, Kreet Paula ja DUO. SOS... ja Kreet Paula läbisid distantsi koos - koos tehti esimsed sammud metsas, õpiti kaarti, hingati värsket metsa õhku, lahendati lisaülesandeid. Liina juhatas oma kallid klassikaaslased kogenud orienteerujana kindlalt metsa ja metsast välja. Tüdrukute emotsioonid olid ülevad ja koosoldud metsa päevast jäid kõigile meeleolukad mälestused. 

Tüdrukud 85KP lisaülesandel

Mina ise, aga olin HP-Sport Team Triple kooseisus koos Tõnis ja Kaiega. Liise oli samuti kirja pandud, kuid jäi öösel enne võistlust kõhutõppe, mis tema osalemise kevadel nurjas. Sooviks siinkohal Liisele head paranemist. 

Võstluskeskusesse jõudsime varakult, et jagada osalistele Si-pulgad ja kompassid, teha viimased instruktsioonid esmakordselt osalejatele ja vaadata, et kõik sujuks. Pärast kaartide kättesaamist oli Liinal tegu, et marsruut paika panna. Vaatas teine kui vasikas aia auku ja ei teadnud, mida ja kuidas teha. Liina suust kostis ka lause, et oleks Kaarel ikka võinud kaasa tulla ja rajaplaneeringu ära teha.  Kadri koos Sigritiga olid samuti rajaplaneeringuga hädas. Siit saime nii meie kui tüdrukud teada tõe, et eelnevatel võistlustel on Kaarel olnud marsruudi planeerijaks. Liinal oli sellevõrra lihtsam, et tema ei läinud sedakorda metsa võitma, vaid lihtsalt toredat päeva koos kaaslastega veetma. Eesmärgiks võeti pidem seltskondliktegevus, matkamine jalutamine ja lisaülesanded.   Nii nad kaardi lõunaossa ka suundusid. 

Tõnis põdra  ??? jäänustega

Meie koos Kaie, Tõnise ja Sädega (kolli kutsikas), suundusime samuti lõunasse.

Hp-Sport Teami pere 

Stardi ülesanne meil hästi ei läinud: komposteerisime KOER, aga oleks pidanud panema vist AKEN, aga ei tea kas seegoi oleks õige olnud. Edasi läksime 58KP teel kohtasime luukere. Edasi suund lõunasse üle kraavide 85KP lisaülesandele - punktiotsingud kaevikus. Kohtasime seal ülesannet sooritavaid tüdrukuid ja Hp-Sport Teami peret. Teel 23KP kohtasime DUO meeskonda, kes olid kaotanud oma sipulga  ja olid nüüd tagasiteel seda otsima. Etterutavalt ütlen, et kahjuks nad võistluse käigus pulka ei leidnudki, kuid pulk leiti 58 -23 kp vaheliselt alalt ja riputati 58KP märgise posti külge, kust korraldajad selle punkte maha võttes leidsid. Nii, et kaduma pulgake lõplikult ei läinud. Edasi suundusime 84KP kus oli lisaülesandeks kanuuga kesk jõge sõita ja sealt kontrollpiiks teha. Vaprate naistena sooritasime ülesande. Edasi tegime vähe lollisti tagant järele tark olles, suundusime 64 ja sealt 20 KP. osalt oli valik tingitud asjaolust, et Kaie ei tahtnud Sädega rippsillale minna, teisalt mina ei näinud rajavalikul ühte varianti, mida hiljem märkasin. 

Kangelane 83KP

64KP Kaie, Säde ja Tõnis ületamas Jägala jõge

83 KP eel kimbutasid meid kohalikud lahtiolevad koerad, kes avastasid, et sel seltskonnal on kaaslaseks ka mõni nende taoline. Tõnis sutsu kartis neid kuid kadudeta jõudsime punktini. Lisaülesanne oli meie jaoks pähkel ja hetkeks tundus, et siit jääb meil boosnus saamata. Aga milleks on meil pea - Kaie turvas ja Tõnis ronis kasti virna otsa (3 kasti) saime aru, et nii me punkte koju ei too, aga kuna Tõnis on nii kerge, siis tõmbasime Tõnis koopis julgestusnööriga lae alla nagu pambu. Noormees oli aga nii väike, et ikkagi ei ulatanud ta punktini. Päris viimase otsani pidime ta ülesriputama ja siis pidi Tõnis end väga väga pikaks sirutama, et piiks teha, aga tehtud saime. Tõnis oli kangelane, hurraaa!! Edasi läksime mööda tuulist Piibe mnt. kuni Jägala asula viiekordse maja 26 korterini kus asus punkt 57. Loomulikult valisime me vale trepikoja - teadsime, et punkt peab asuma 2 trepikojas. Lootusrikkalt sisenesime neist paremalt teise, kuid teadaolevalt asus punkt eelviimases. 

Liina lisaülesandel 80KP

Kreet ja Paula 80KP puhkehetkel

Hp-Sport Teamide laevastik (406,405)

Rohkem me Piibe mnt äärde kõndima minna ei soovinud, vaid valisime 80KP minekuks külavahe tee. Teel sinna hakkas sadama vihma (umb 10min) ja teiseks saime teada, et ülesandes tuleb "ujuda". Mõtlesime, et toome sealt ära vähemalt 3 punktigi, sest ujumissoov meil puudus. Kohale jõudes oli Liina ülesannet sooritamas ja asus keset tiiki. Emasüda ei lubanud enne edasi liikuda, kui neiu vastaskaldasse õnnelikult kohale jõudis. 82KP saagisime, ehitasime laeva, purjetasime, kaotasime purje ja laeva, ehitasime uuesti, kukkusime vette, lahendasime ülesande ja teenisime 5 lisapunkti.  Rohkem ei viitsinud kuhugi põigata ja asusime tagasiteele. Võtsime 47 KP ja edasi 34KP. 34 KP juures oli palju meeskondi, kes minu arust liiga vara metsa põikasid meie nende hulgas, need kes meile jägnesid ja paarsada meetrit kagusse suundusid said punkti kätte. Mõnedel jäigi saamata nagu hiljem kuulsime. Lõpu eel nägime hulljulgeid kevadvete trotsijaid, kes jõge ületades ujudes võtsid 55KP, piltidelt hiljem vaadates saime teada, et hulle oli rohkem kui 1. Loodan, et nad kõik on täna hea tervise juures. Kogusime kokku 62 punkti ja oleme üritusega rahul. 

Kui kellegil tekkis küsimus, miks siis Kaarel see aasta stardis polnud, siis vastus on järgmine: Kaarel käis pisioperatsioonil ja ta ei tohi veel pingutada ja sporti teha.

Päevanael: Kadri ja Sigriti lisaülesande stiilinäide 80KP.
Foto korraldajate albumist 

Kloostrimetsa päevak - esimene 2012 aastal

Jah, tõsi see on, et 2012 aastal polnudki ma veel enne tänast, päevaku metsa sattunud. Võistlustelt olen küll osavõtnud, kuid päevakul osavõtt oli veel tegemata, nüüd on siis käsi valge. Lapsed küll käisid Männiku päevakul, kuid mina tundsin end haigena ja nii jäigi minemata. Kloostrimetsast, aga pääsu polnud - oli ju võistluskeskus kodutänavale toodud. Ilm oli hea, mets tuttav - no problemo. Lapsed jooksid ka oma jooksud, kes kõndis, kes tegi niisama trenni. Maksimumi pealt ei pingutanud keegi.

Markus oli ka mõnda aega meil, aga enne Heidi tulekut kihutas oma jalgrattaga kodu poole minema. Heidiga sai veel õhtul teed joodud ja naistejutte aetud.  

Kevadpühad

Ilusat kevadet kõigile ja jõudu, jaksu kevadtöödel! Palju õnne Mihklile sünnipäeva puhul!  Üle pikaaja saime me võimaluse olla Kevadpühade ajal maal. Viimastel aastatel on olnud sel ajal Ilves3. Esmapäeva õhtul läksime maale. Kevadised koristustööd vajasid tegemist, samuti oli tarvis aias sutsu kõpitseda. Alustuseks panime pliidile alla tule  - õnnestus esimese korraga, kuigi tavaliselt tuleb pliidiga ikka mängida, ajab teine suitsu sisse ja on ikka enne tegu kui põlema saab.  Ei,  me ei ole mingid linnauntsakad, kes näevad vaeva pliidiga väheste kogemuste tõttu - meil ju kodus ahjuküte - saame harjutada küll, vaid pikast mittekütteperioodist on meie pliit kapriissne. Edasi keerasime vee lahti ja ühendasime talveks lahtivõetud torude süsteemi. Veel päästsime kraavi otsad lahti sissevajunud mudast ja lasime kevadveed liikvele.  

Joonas, Kaarel ja Mihkel pajutalgutel

Kaarel, aga tormas koheselt pajuvõsa kallale, mis meile aiapiirdeks on. Kunagised aiapostid läksid kasvama ja nii ongi meie aiaks pajuvõsa. Pajud on aastate jooksul päris pikkadeks ja jämedateks puudeks kasvanud.  Kaarel kaasas oma pajulangetamisesse ka külalapsed ja nii nad müttasidki nende pajudega 2 päeva.  Meie Liinaga, aga tegime ettevalmistusi aiamaa kasutusele võtuks: rohisime peenramaad ning koristasime eelmise aasta sodi. Esimesed külvidki said tehtud: till on külvatud. Ülejäänud külvid teeme järgmisel nädalavahetusesel. Elagu potipõllundus!

Eelmise nädalal sai käidud ka Reaalkoolis Kaarli arenguvestlusel. Õpetajalt saime teada, et Kaarel areneb. Laita ei saanud, kiita  natuke saime. Kaarel on koolis tubli poiss! hurraa! 

Käisin ka GAGis Liina klassile orienteerumisest rääkimas. Kutsusin neid osavõtma Libahundi Jäljest, tundus, et lapsed olid huvitatud. Kõige enam, aga näitas huvi üles nende klassijuhataja, kes olla kunagi nõukaajal ka metsas kompassiga käinud. Sedasi siis kulgeb võistlustevaheline periood :)

Ilves 3 Edela-Eesti piirialal

Õhtusöögilaud

Lastel vedas neil oli reedel vanematõendiga popipäev. Kuna hinded on koolis korras , siis õpetajate poolt takistusi ei tulnud. Väljasõit oli kell 11 ja suuna võtsime Pärnu peale, kuigi ise oleksin eelistanud sõita läbi Viljandi. Pärnus oli meil söögikohaks Loa tn 8 asuva Reldori motelli päevane lõunasöögikoht. Söök oli hea ja teenindus kiire ja korralik - ootamist polnud. 

Vesiveski seest

Veski väljast

Kell 16 algasid stardid. teistega koos olin ka mina stardijoonel. Lilli mets sobis mulle- kaarti tuli lugeda aeglaselt kiirusel, sest teid orintiirideks võtta polnud. Reljeefi  lugemisega mul probleeme polnud- suund peale ja rahulikult minekule. väikese vea tegin küll esimese punktiga, kuid see oli pigem tingitud mugavusest kui kaardi mitteväljalugemisest. Nimelt oli paremal pool, kuhu ma suundusin mets parema väljanägemisega kui seal kuhu mina minema pidin, nii kaldusingi 100 m paremale ära, aga see oli ainult hetkeks. Ülejäänu läks ilusti. aitasin nii noori kui vanu nobejalgu, kes olid end kaardilt suure jooskutuhinaga kaotanud.

Matkaraja plaan

Matkarajal

Liina oli supertubli ja saavutas I koha, Kaarel oli 11. Edasi viis meid tee Lätti, Koni külla vanasse vesiveskisse. Veski on ümberehitatud suurepäraseks majutusasutuseks, kus on allesjäätud võimalikult palju originaalset olustikku ja esemeid. Paljud veski mehhanismid on klaasi tagant külastajatele näha. Õhtu kulmineerus õhtusöögiga, mis toimus pika lauataga - tundus kui oleksime olnud kas juubelis või pulmas. 

Ilves 2. päeval mina metsa minema ei pidanud, kuid seeest pidin laste starti toimetama meie klubi väiksemad liikmed: Olesja ja Sofia. Liinal täna nii hästi ei läinud, temale täna 4 koht. Kaarlil läks vähe paremini: eestlaste hulgas oli ta 3 ja kokkuvõttes 7.  

N14 esikolmik : Liina, Kristiina, Kristel

Peale võistluse lõppu käisime Teringi matkarajal ja ohvrikivi juures, kuhu müntide eest oli võimalik jätta oma mured ja probleemid. Matkarada kulges mõne koha peal pea Läti piiri ääres. Õhtu poole olime Ruijena linnas. lootsime käia ka jäätise tehases, kuid selgus, et laupäeviti nad eskursioone korralda, seega jäi linna külastamise põhisündmuseks kohaliku poe külastus.

 Öösel sähvisid Läti taevas välgunooled ja kostis kõuemürinat. Mul on lapsepõlvest meeles, et peale müristamist on maapind nii soe, et võib maas istuda kartmata tagumikku ära külmetada.  Kolmandal päeval olin taas kõige pisematega stardis. Saatsin neud metsa ja ise hängisin võistluskeskuses.  Liina saavutas kokkuvõttes 2 koha ja Kaarel oli 9.

Peko Kevade II päev

N14 esikolmik

Mina sättisin end ilusti toolile istuma näoga finishi poole ja online tulemused süles. Tulemused jooksid ekraanile umbes 1 minutilise viibega, aga uuendamiseks oli tarvis lehekülg refreshida. M 14 klassi tulemused olid nagu action filmist. Esikolmikut eraldas teineteisest ainult 5 sekundit. Kaarel oligi kolmas. Kahe päeva summas jäi ta aga siiski neljandaks. Konkurents on seal ikka  väga tugev ja tihe. Liina  oli taas teine ja kokkuvõttes samuti. Krister teeb suuri edusamme ja saavutas kokkuvõttes 13 koha. Vahe esimestega on vähenenud ja tundub, et noormees tunneb end metsas juba vähe kindlamalt. Kui progress sama edukalt jätkub võib ta varsti esikümne kohtadele platseeruda.

Täna toimus Tallinna koolinoorte vüistkondlik orienteerumine Järve metsas. Kaarel, Markus ja keegi neiu  Reaalkoolist saavutasid 3-5 klasside seas I koha! Liina kool GAG võistkonda välja ei pannud.

Peko kevad Tudernal

turvatud jõeületus. 

Üle mitme setme aasta olen end ise taas võistlustele ülesandnud. Üheks päevaks ainult, kuid asi seegi. Tuderna külas olen kunagi ammu-ammu korra käinud. Võistluskeskusse jõudes tuli tõdeda fakti, et ka tookord sai samal õuel oldud. Tookord käisime sõpradel abiks Tuderna oja puhastamas. Metsas ja ojapuhastamine toimus tookord sealpool teed kus oli täna parkimine ja kõigi lemmik hobune.
Metsas oli ilus, kuid tõuse oli kohe eelnevate võistluste eest ka, kus ma ei käinud. Hoolimata oma tigukiirusest suurim metsas mõned vead teha, kõige suurem lollus rajal oli eelviimane raadiopunkt KP34. ei tea, miks ma ninalt seda punkti võtta ei tahtnud ja selle asemel all rägas tuiasin... lõpuks sain ikka kätte. Oja ületuskoht oli ka veider - peaaegu aluspüksteni pidin kaardilemärgitud ületuskohast läbikahlates end märjaks tegema. Vesi oli külm, kuid õnneks kadus külmus kiiresti kontidest. Aega kulus metsas ikka palju.... Teistel läks paremini Liina jäi teiseks, kuid oleks võinud olla ka esimene... homme peab ta natuke rohkem pingutama, kui soovib enda kohta parandada. Kaarel oli täna neljas, ise lootis joosta 27 minutit, kuid jooksis 30 min.neil on ikka kõva konkurents ja kes tahab võita see vigu teha ei tohi. eks näis kuidas homme läheb. Mina õnneks ei pea homme metsa minema ja saan rahulikult olustikku nautida.

Lihavõttekarjalaske lume uputus versus päikese sära

uued üritajad 

võistluskeskus

Jällegi sain iPadi käest nahutada. Mul oli postitus ilusasti kirjutatud, kuid läbi iPadi paranduste tegemine kustutas kogu kirjutatu. Proovin nüüd eelneva kirjutise paari reaga kokkuvõtta:

Laupäeva hommikul oli vaja taas auto vabastada lumekoorma alt, mis öö jooksul sadanud oli. 10 cm kiht lund, kattis autot.  Sõit Tartu poole tõotas tulla üliettevaatlik, sest meie sõiduriistal olid talvepapud suvesusside vastu välja vahetatud. 70km/h kulgemist jagus 100 kilomeetriks., Paide kandis sai juba natuke kiiremini sõita ja Põltsamaalt alates oli teekate kuiv. Õnneks. Võrus teadaolevalt paistis päike ja ilm on super. Karjalaskel saavutas Kaarel kahe päeva kokkuvõttes III koha Märteni ja Lauri järel. Ise oli ta oma esimese M14 klassi sooritusega rahul. Liina saavutas II koha. Ilm keeras pühapäeval ka Võrus vähe talvisemaks ja enne starte sadas lund. Õnneks sadu rauges ja kojusõit kulges enamuse teest lumesajuta. Vastupidiselt minekule läksid teeolud Tallinna poole sõites üha paremaks. Ardu kandist alates oli asfald kuiv ja teeolud head.