Märkesuusaorienteerumine Harkus ja Kristiine sise-o

Hommikul ootasid mind klubikaaslased Harku metsa appi võistlust korraldama. Kogunesime 9:30. Igaüks sai endale jõukohased ülesanded. Võistluskeskus asus parklas. Start ja finish, aga pea pool kilomeetrit eemal metsas. Olime Taisiga stardis. Olime parasjagu starti üles panemas, kui meie poole pöördus üks noormees küsimusega:" Mis võistlus siin toimub?" Kuuldes, et tegu on orienteerumiseg,a soovis ta osavõtta. Protokollist vaadates võib noormehe leida M14 esikohalt, vot nii. Enne startide algust juhtus meil üks intsident veel: ühe suusataja ja Aleksandra kokkupõrge suusarajal, milles mõlemad osapooled väga valusalt haiget said. Võistlus sujus hästi, aga paistab et tulemustega on veel mingi segadus, sest kodulehelt leidsin teate, et tulemused on uuesti läbivaatamisel. Ei tea, kas tegu on mingi magnettormiga vms, aga ka õhtusel sise-o tulemustes ja kohtunike tegvuses oli palju küsitavusi. Ja ega ma täpselt teagi, mis neist lõpuks sai, sest peale 2 jooksu lõppu me tulime ära.

Enne jooksu algust tundus, et täna tulb igati vahva võistlus. On ju uuenenud Kristiine keskus palju uusi ja huvitavaid konkse ja nõkse loonud, mida rajameister edukalt saaks ära kasutada. Ja seda oligi tehtud. Kuid tundub, et miskit jäi siiski vajaka, sest väga paljude tulemused tühistati mittereeglitepärase raja läbimise eest. Milles siis asi? Ühesuunalisete lõikude kohtunikud ütlesid valitud seltskonnale, et siit minna ei tohi. Mille järgi valik toimus, on selgusetu- loogika seal puudus, sest kõikkides klassides oli tühistatuid. Kõik, kes valesti läksid, nende tulemus tühistati. Nii tühistati ka Kaarli jpt tulemused. Liinal vedas, et ta stardist loobus, ütleks lõpetuseks.

***

Nii, peale kosutavat und ja päikesepaistelise hommikuga tunduvad kõik eilsed meeletused kaugete ja väikese vinguna. No ja siis, et tulemused tühistati, järgmine kord ollakse targemad. Vigadest ju õpitakse. See väike (kuigi jah, lõpuks üpris laiahaardeline) tühistamine jääb kindlasti kõigile meelde ja järgmine kord ollakse ehk hoolikamad. Tulemused, aga olid päris huvitavad ja ootamatud. Tänan õnne, et mina ei läinud "jooksma", mine tea äkki oleksin end finaali kõndinud ja .... Õnnitlused Heidile II koha saavutamise eest!

***

Märkeo tulemustes tulid parandused, aga noorteklassides jäid tulemused samaks. Liina ja Kaarel saavutasid mõlemad oma vanuseklassis I koha!

Pildid

Nädalalõpp Lätis: Aluksnes SO - Läti MV

Lätti sõit algas meil seekord lausa reedel. Otsustasime, et läheme reede õhtul Tartusse ära, et lapsed saaksid laupäeva hommikul 2 lisatundi une tarvis. Klubi kaaslase Olegi juures leidsime Tartus öömaja. Aitäh talle! Tartust Aluksnesse sõit oli sinka-vinka läbi lumiste Eesti ja Põhja-Läti teede. Kohale jõudsime siiski varakult. Jõudsime läbi käia ööbimispaigast, shekkisime kas saame maksta kaardiga või peame tasuma sularahas. Õnneks ei pidanud Aluksnesse pangaautomaati otsima minema. Võistluskeskuses sai osavõtutasu maksta Eurodes. Puhveti jaoks olid mul Riias käimisest veel natuke peenraha rahakotti jäänud.

Meeleolu enne võistlust oli meeleolukalt huvitav ning põnev. Vaheldumisi tuli korraldajatelt erinevas keeles juttu: küll räägiti läti keeles, siis jälle eesti keeles. Sekka ka vene keeles ning inglise keeles.

Lätlaste maskott - rebane FOX koos Kaarli ja Märteniga

Kõik olid heas tujus ning rõõmsameelsed.
Liinal sujus sõit hästi ja saavutuseks tema selle aasta SOlt parim tulemus - II koht! Kaarlil sujus samuti hästi kuni 6 punktini...!? Nimelt sõideti talle osta, mille tulemusena ta lumehange sattus. Sealt väljasaamisega läks aega, samuti tegi talle käsi haiget, mis kokkupõrke tulemusena valulikuks muutus. Tulemuseks IV koht. Esimesed 4 poissi olid 50 sekundi sees. Andres, Villu, Karel-Sander ja Kaarel. Võistluse autasustamist mina ei näinud kuna see toimus väikeses ruumis mis oli nii ülerahvastatud. Lohutuseks võin öelda, et enamus ei näinud. Hea, et Liina suutis end rahvamassidest läbisuruda ning autasu kätte saada. Edasi viis meie tee söögikohta ja sealt läksime uudistama Läti kaubandust. Minu suureks üllatuseks on hinnad võrreldes eesti hindadga ootamatult odavad. Kütuse hind oli lausa krooni võrra väiksem.

Meie ööbimiskoht, hommikul aknast vaadatuna. Asus see Aluksne järve kaldal, paar kilomeetrit võistluskeskusest.

Õhtul mängisime mängu "Mees, kes teadis ussisõnu". Poisid mängisid arvutiga ja Liina õppis inglise keelt. Vahepeal eksis meie ukse taha ära imik (arvan, et ta oli alla aasta), kes otsis oma ema. Kuidas? Kuulsime koridorist väikese lapse häält ja kummalist kobinat uksele. Altkorruselt leidsime, väikelapse ema. Kuidas see pisike üles sai, ei oska öelda.

Hommikul saime õnneks kaua magada, aga ikkagi kadus aeg käest nind tekkis ajapuudus mõningatel. II päeva stardid olid ebaõiglased!?, sest Kaarel startis pea esimesena ja Märten kõige viimasena. Kaarel oli rajalt enne tagasi kui tema põhikonkurendid üldse rajale said.

Kaarel stardis.

Liina läksi rajale keskmike hulgas. Liinal ei vedanud. Ta suutis teises punktis juba oma varustuse ära lõhkuda ja nii ta kulgeski enamuse rajast 1.5 kepiga - üks lühem kui teine. Eks see kepikaotus avaldus ka tema II päeva tulemustes. Kaarel saavutas tubli III koha. Liina oli viies. Ära hakkasime sõitma kohe peale Märteni finishisse jõudmist. Rõõmude pere võttis Kaarli auhinna oma kätte ja toimetas selle Tallinna.

M12 klassis on 4 võrdset poissi eks paistab kes neis koondkokkuvõttes võidab ja kes jääb õnnetule 4 kohale.

Tagasisõites mõtlesin kui suur on Aluksne linn. Sain teada, et elanikke on seal ligi 9000 ehk pea sama suur kui Paide.

Pildid

Lumepildid ajalooarhiivi

Arhiiv vajab täiendust, et järgmistel aastatel oleks hea võrrelda.

Lume olukord hoovis 21.01.2011

Põlva MV So Hatikul

Pea on tühi ja miskit ei meenu. Nagu ikka: Tallinn-Tartu-Lõunakeskus-võistlus-Põlva-Metsa tn-võistlus-Tartu-Tallinn. Põnevat oli vaid nii palju, et ööbisime Orvandi rahvaga samas toas. Meil oli Mägra maja, kus pererahva kodust äraolekul suur trobikond külalisi sissevooris. St: Orvandi omad olid enne jõudnud ja nende einestamise ajal kolisime meie 9 sisse. Kaarel tuletas õhtul livis meelde kunagist menusaadet "Reklaamiklubi", ? Kaarel muutkui vestis anekdoote ja jorises lauluviisi. Lõpuks olid kõik väsinud ja sundisid naljanina magama heitma.

Kaarel enne sprindi starti.

Pildid
Tulemused: Kaarlil kontole jäid I ja III koht.
Väga tubli saavutus!

Kerdal, Alinal ja Liinal kahjuks nii hästi ei läinud.

Uued, andekad talendid Reaalkooli sise-ol

Sedakorda osalesin sise-ol meie perest ainukesena. Kuid minemata ei tihanud jätta, sest just eelimisel korral Reaalkoolis olid minu esimesed ristsed siseorienteerumisel. Tookordne sooritus on väga eredalt meeles oma ülikeerukate radadega. Seegi kord panin vaimu valmis veel raskemateks ülesanneteks. Sai peas mitmeid kordi kedratud kõik võimalikke umbsõlmi jm õudusi , mis rajameister meie jaoks valmis võiks mõelnud olla. Igajuhul olin valmis kõige hullemaks. Ei tea, kas olin kodus teinud liigrasked rajad oma meeltes või olen lihtsalt andekas, aga rajad olid minu jaoks liiga lihtsad. Seda on näha ka tulemustest - rajad olid jooksukad. Jooksmine, aga teadupärast pole just minu tugevaim külg.

Nii palju siis minu tegemistest, edasi räägiks noortest, tublidest, talendikatest Reaalkooli 4 klassi õpilastest, kes olid esmakordselt siseorienteerumisvõistlustel. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis alguse sai asi kõik sellest, et järelkasvuga orienteerumismaastikul on jamad lood. Noori ei tule piisavalt peale nagu öeldakse. Pidasime, siis Heidiga plaani, mida meie ise selle heaks ära teha saaksime. Meil oli igasugu kavalaid mõtteid..., millest sai realiseertud üks.

Kuna see kõik oli suuresti Heidi tehtud ja läbiviidud, siis ei hakkaks sest rohkem täpsemalt kirjutama /loodan, et ta teeb seda ise/, aga üldjoontes käis Heidi Kaarli ja Markuse klassis orienteerumisharrastust tutvustamas ja lapsi sise-ole Reaalkoolis osavõtma kutsumas. Kokku tuli kümmekond last.

Tulemused olid väga head, kõik said kaartidest aru ja rajad läbitud. Üks tüdruk, Triin, oli lausa nii tubli, et jooksis end B finaali. Lapsed olid päevaga rahul ja küsisid informatsiooni järgmiste võistluste kohta. Sise-o Kristiine keskuses pakkus neile eriti huvi, loodan et mõni neist tublidest lastest jõuab ka Kristiinesse võistlema. Tulemused radade järgi.

Uus aasta lubadus - tehtud!

Olen end juba mitu päeva mõttes grillinud, selle uusaasta lubadusega. Ikka ja jälle lükkasin seda suusatamise ettevõtmist edasi, lohutusega - homme lähen. Nii täna hommikul otustasin asja enam rohkem mitte edasi lükata. Esimene mure, mis selga panna. Kuna ma rõivastusega eriti pips pole, siis panin dressid selga ja jope peale. Haarasin garaazizt suusad ja kepid ning 200 m kaugusel asuvale suusarajale minekuks olingi valmis. Takseerisin neid suuski mõttes, kas panna mingit määret või mitte. Otsustasin mitte panemise kasuks, esiteks polegi meil vist kodus mingit määret. Laste suusad määritakse kõik suusabaasis. Lükkasin lihtsalt tolmu maha. Naba lasteaia juurest leidsin väikese suusaraja moodi vingerduse, mis pidi viima Pirita suusarajani. Ah, seda ka veel läksin varakult 9 paiku, et mitte proffidele jalgu jääda. Mõned agarad, aga olid juba enne mind metsa jõudnud, sest mitu suusatajate autot oli Kloostrimetsa tee äärde pargitud. Suusatasin enamuse ajast klassikalises stiilis, sest vabastiilis tekkis mul probleme tasakaaluga - olin kui lehm libedal jääl. Midagi seal suuskade all ikka oli, sest mäest alla sõites need suusad eriti ei libisenud, see eest üles sõites (minnes, tammudes) pidas suusk hästi ega libisenud üldse tagasi. Vedas! Ma ikka ei oska üldse suusatada - tehnika on nii puudulik, et kole kohe. Tugitooli sportlasena üritasin jäljendada proffide stiili, aga ebaõnnestusin. Kindlasti tekib nüüd küsimus, millal ma viimati enne tänast siis suusatasin? Ausalt vastates paar aastat tagasi - lapsed käisid siis juba suusatrennis. Nii mõned korrad, eelmine aasta aga jäi vahele. Kunagi olin koolis lausa suusakuninganna, kui meil kooli suusatunnid Lauluväljakul toimusid. Tiitli sain seetõttu, et ma kõige rohkem ning vist kõige osavamalt lauluväljaku mäest suuskadega alla tuiskasin ja puude vahel slaalomit tegin. Aasta oli, siis vist mingi 1986 - 87. Ei kartnud ma ei puid ega maid, sest kukkumisi ma nagu ei mäleta.

Mis veel? katus sai lumest puhastatud. Tellisin alpinistid seda tööd tegema. Sidusid end korstna külge kinni ja puhastasid katuse jääst ning lumest. Nüüd pole enam lund kuhugi panna, sest katuselt alla lükatud lumi (umbes 2 autokoormat), sai paigutatud lumeladustamiskohtadele.

Üks hea asi oli ka: linnaosavalitsus vedas meie tänavalt lume ära. Nüüd on meie tänav 1.5 auto laiune. Unes nägin, et ka hoovist veeti lumi ära :) Tegelikkus loomulikult mitte.

Head Uut Aastat! versus europaanika

Head Uut Aastat kõigile! Soovide täitumist ja lubaduste pidamist!

Üldjuhul ikka armastatakse anda lubadusi, mida me kindlasti teeme või rohkem ei tee. Mina lubasin endale uus aasta soovina minna see aasta kindlasti suusatma. Üritan selle lubaduse jaanuari esimesel nädalal teostada.

Europaanika: paanika tabas mind seal, kus ma seda kõige vähem oskasin oodata. Paanika koos pahameelega algas juba 31.12 päeval ja käib väikeste vaheaegadega siiamaani.

Esimene äpardus leidis aset pangas: nimelt jäid eurodeks kroonid vahetamata kuna pank ei väljastanud väiksemaid rahatähti kui 5 Eurot paberahas. Kuid just metallrahade saamise eesmärgil meie vanaema pangatee üleüldse ette võttis. Nüüd on meil mure, kust üldse metallraha saada ja kuidas maksta sularaha arved turul ja kohvikus. Õigustatult on tekkimas probleem: me pole harjunud n.ö peenrahaga opereerima. Kipuvad teised ikka kotti põhja ja taskutesse kukkuma. Nüüd aga oleme olukorras kus peotäis "sente" omab väga suurt ostujõudu. Nii, et nina maha ja metallijahile! Nali naljaks, sga vanemal generatsioonil läheb selle sendimajandusega elu keeruliseks. Ja raha kadumise juhtumid on kerged tulema.

Teine välk ja pauk saabus täna pärastlõunal. Keegi tark oli kas TV või interneti kommentaariumis tõstatanud probleemi: meie inimeste palk on väga väike! Nii arvutati meil ka uus saadav palganumber. Saadav palk on ikka väga väike ja inimestele tundub, et neid on petetud! 4-5-600 Eurone palk tundub imepisikesena. Usun, et antud murepisik ei vaevnud ainult meie perekonda, vaid samasugused nördinud tunnetega kodanikke on mujalgi Eestimaa kodudes.

Mina, kui krooni pooldaja, sorteerisin täna oma rahakotti eesmärgiga korjata sealt ära eesti kroonid ja asendada rahakoti sisu eurodega. Üllatusega avastasin, et igasugu jõulutsekkide vahele oli jäänud üks ilus sinine koidula ja mõned hurdad ja bearid. Vaatasin neid ilusaid eesti rahatähti ja pisar tuli silma. Võtsin rahad kotist ja panin esialgu kappi, ei raatsi neid ümbervahetada- las jäävad mäletsuseks. Olevat ju kuskil tehtud ilusaimate rahatähtede võistlus/konkurss vms ja meie 100 kroonine koidula oli seal väga kõrge koha saanud.

Jõudu meile kõigile uute vääringutaga harjumisel!

Hoolimatud raskeveokijuhid Harjumaa teedel!!!

Täna teel Paunapõllule, väikese haagiga läbi Leesi, sai telefonis naljatletud, et inspekteerin Harjumaa teede läbitavust. Infoks: teede kvaliteet oli võrreldes Tallinnaga väga hea. Kõik mulle vajalikud kõrvalteed olid lahti lükatud. Minu kohtumine 2 metsaveomasinaga toimus sutsu enne Kolga Keskkooli sissesõitu. Umbes seal kus TAOK Kolga rogaini ajal oli parkimine. Kaks veokit sõitsid suurel kiirusel mulle vastu. Aeglasemalt liigeldes, oleks me ehk mahtunud üksteisest mõistlikult mööduma, aga ei. Suurem masin lihtsalt sundis jõuga mind lumehange - kust ma omajõududega välja ei saanud. Need kaks ülbikut loomulikult isegi ei peatunud, vaid sõitsid edasi. Oi, ma olin autost välja astudes kuri. Esimene parem ratas oli sügavas lumes, niisamuti ka tagumine. Vasakud rattad olid õnneks tee peal. Paremast esiuksest ei olnud võimalik väljuda. Õnneks on ilmas veel häid inimesi. Veokite taga sõitis ühe väikese autoga külamees, kes peatus ja meile appi tõttas. Küsis, kas mul köit on? Ei olnud. Siis kas labidat. Õnneks oli mul pagasiruumis labidas. Abiline haaras labida, kaevas mõlemad rattad natuke lumevabaks, istus ise rooli ja palus meil autot lükata. Üheskoos saime auto hangest kätte. Ilma toreda külameheta, ma ei tea mis meist oleks seal metsas saanud. Tänud veelkord talle. Ratsutama jõudsime ainult 5 min. planeeritust hiljem. Nii, et hoidke silmad ja kõrvad lahti kui metsaveomasinaid kitsastel metsateedel kohtate!

Teise tuisupäeva meeleolud. II jõulupüha

Pidev sadu on kestunud juba üle 48 tunni. Hommikul aknast välja vaadates avanev vaatepilt oli väga, väga lumine. Öö jooksul oli maha sadanud oma 15 cm lund. Ega jäänudki muud üle kui riided selga tõmmata ja labidas haarata. Hetkel on plats (aia seest ja aia tagune) puhas. Samas sahk pole meie tänaval käinud ja nii mõnigi auto on meil siin kinni jäänud. Käisin meie kandis luurel ja kaemas mis toimub. Lasteaia juures oli tee puhtaks tehtud, mujal kahjuks tegemata. Kõikjal olid inimised labidatega tänavaid ja maja esiseid lumest puhastamas. Seega võiks Delfi õelatele kommijatele vastuväita, et pole siin Pirita kandis ühti need inimsed sellised siidinäpud, et labidat ei raatsita haarata. Kuid just nii väitsid kommentaatorid artikli juures, et Piritalt on enim Tallinna abitelefonile kaebekõnesid tulnud, läbimatute tänavate pärast.

Lapsed tulid trennist ja teatsid, et suusarajad on ülihead. Nii, et kes autoga liikuma ei pääse, mingu suuskadega. Sama meetodit kasutas ka täna Kaarel trenni minnes. Mis neid suuski seljas tassida..? Tavaliselt nad hoiavad omi suuski Velodroomil, aga seekord olid suusad millegipärast koju toodud.

Sadu jätkub...