Olen end juba mitu päeva mõttes grillinud, selle uusaasta lubadusega. Ikka ja jälle lükkasin seda suusatamise ettevõtmist edasi, lohutusega - homme lähen. Nii täna hommikul otustasin asja enam rohkem mitte edasi lükata. Esimene mure, mis selga panna. Kuna ma rõivastusega eriti pips pole, siis panin dressid selga ja jope peale. Haarasin garaazizt suusad ja kepid ning 200 m kaugusel asuvale suusarajale minekuks olingi valmis. Takseerisin neid suuski mõttes, kas panna mingit määret või mitte. Otsustasin mitte panemise kasuks, esiteks polegi meil vist kodus mingit määret. Laste suusad määritakse kõik suusabaasis. Lükkasin lihtsalt tolmu maha. Naba lasteaia juurest leidsin väikese suusaraja moodi vingerduse, mis pidi viima Pirita suusarajani. Ah, seda ka veel läksin varakult 9 paiku, et mitte proffidele jalgu jääda. Mõned agarad, aga olid juba enne mind metsa jõudnud, sest mitu suusatajate autot oli Kloostrimetsa tee äärde pargitud. Suusatasin enamuse ajast klassikalises stiilis, sest vabastiilis tekkis mul probleme tasakaaluga - olin kui lehm libedal jääl. Midagi seal suuskade all ikka oli, sest mäest alla sõites need suusad eriti ei libisenud, see eest üles sõites (minnes, tammudes) pidas suusk hästi ega libisenud üldse tagasi. Vedas! Ma ikka ei oska üldse suusatada - tehnika on nii puudulik, et kole kohe. Tugitooli sportlasena üritasin jäljendada proffide stiili, aga ebaõnnestusin. Kindlasti tekib nüüd küsimus, millal ma viimati enne tänast siis suusatasin? Ausalt vastates paar aastat tagasi - lapsed käisid siis juba suusatrennis. Nii mõned korrad, eelmine aasta aga jäi vahele. Kunagi olin koolis lausa suusakuninganna, kui meil kooli suusatunnid Lauluväljakul toimusid. Tiitli sain seetõttu, et ma kõige rohkem ning vist kõige osavamalt lauluväljaku mäest suuskadega alla tuiskasin ja puude vahel slaalomit tegin. Aasta oli, siis vist mingi 1986 - 87. Ei kartnud ma ei puid ega maid, sest kukkumisi ma nagu ei mäleta.
Mis veel? katus sai lumest puhastatud. Tellisin alpinistid seda tööd tegema. Sidusid end korstna külge kinni ja puhastasid katuse jääst ning lumest. Nüüd pole enam lund kuhugi panna, sest katuselt alla lükatud lumi (umbes 2 autokoormat), sai paigutatud lumeladustamiskohtadele.
Üks hea asi oli ka: linnaosavalitsus vedas meie tänavalt lume ära. Nüüd on meie tänav 1.5 auto laiune. Unes nägin, et ka hoovist veeti lumi ära :) Tegelikkus loomulikult mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar