Reis kokkuvõtlikult

Suured tänud Kallid Sõbrad,

Kaie, Birgitt, Rita, Heidi, Elina ja Kristiina,

et mu sünnipäevale tulite ja selle nii meeldejäävaks vormistasite!!!

Mõned märksõnad:

1) Kui Milanosse sõita läbi Bergamo, siis KINDLASTI külastage ka Bergamo väikelinna.

2) Itaalias on ühistransport odav, lihtsasti kasutatav /ing.keelsed piletiautomaadid/, väga kiire ja tihe.

3) Milano Toomkirik - vaatamisväärsus oma suursugususega. Minul kahjuks nägemata veel.

4) Toidukohti mustmiljon, aga hea "ninaga" reisikaaslase peab kaasa võtma, muidu peab keskmiste söögikohtadega leppima.

5) Rong on mõnus sõiduvahend.

6) Odavlennufirma Rayanair sobib reisimiseks küll!

7) Oli me hotell, mis ta oli oma puudustega, aga kokkuvõtlikult polnud häda midagi. Kui ma peaks järgmine kord Milanosse minema, siis tõenäoliselt valiksin hotell Valley uuesti oma peatuskohaks.

8) Olen oma haigusest jagu saanud. Ja homsest taas rivis.

Genova - III päev

Genova on teadaolevalt Kolumbuse sünnipaik. Oi, ma olin teismeeas kuri Kolumbuse peale. Süüdistasin teda oma lapsemeelsuses kõiges, mis indiaanlastele tema avastamise tõttu osaks sai. Jah, ma olin Nahksuka juttude fän! Ma lugesin enamuse eesti keeles ilmunud indiaani teemalise kirjanduse läbi. Sinna hulka kuulusid nii ilukirjanduslikud raamatud, populaarteaduslikud teosed kui ka ajaloo käsitlused. Kõik regioonid huvitasid mind: nii Põhja, Kesk kui ka Lõuna-Ameerika.

Piletid valisime kell: 9:05 väljuvale rongile . Sõit sihtkohta kestis sutsu üle 1.5 tunni. Genovasse pileteid ostes tabasin end mõttelt, et oi mul ju lausa sugulased seal linnas elamas. Ühenduse saamisel selgus tõsiasi, et Anneli oli sõitnud Milanosse emale ja õele vastu. Loomulikult algas meie Genova reis raudteejaamast. Nr 35 bussiga sõitsime Genova kesklinna turistiinfo punkti, et koostada päeva tegevusplaan. Saime teada kaubanduskeskuste asukohad, kultuuriväärtused ja toidupoe asukohad. Genovas liitusin Kaie, Elina ja Heidiga. Alustasime kohvikust kuna hommikul jäi söök vahele. Loomulikult sattusime pea ees turistilõksu. A la meie mõistes Raekoja platsil oli meil tarvis hommikueinet võtta. Teenindaja vea tõttu saime ühe saia rohkem. Nii, et ka tippteeninduskohas võib apsakaid sisse tulla. Edasi kobistasime mööda vanalinna kitsaid tänavaid ja uudistasime pisipoodides. Mina ostsin ühe apelsini. Oleks ma teadnud kui maitsev see oli, oleksin neid rohkem ostnud. Nägime ära arvatava Kolumbuse elupaiga Genovas. Vt. pildigaleriid 3 pilti. arvatav Kolumbuse elupaik Genovas

Edasi jällegi kaubandusse, kuigi jah kaubarallist hakkas kõigil juba vaikselt villand saama. Istusime bussile, et sõita sutsu merele lähemale. Meie eesmärgiks oli minna laevale. Bussiga kesklinna sõites jäi mulle silma üks suur puidust laev, mis meenutas kangesti Kolumbuse aegseid meresõidukeid. Seda me otsima asusimegi. Kogenud kaardilugejatele ei olnud meil probleeme laeva juurde jõudmisega. 5 euriga lunastasime endale pääsme laevale. Laev oli ehitatud ühe filmi jaoks 1980 aastal. Meid lasti 2le ülemisele korrusele, alumine lastiruum oli suletud. Minu fotokas lakkas töötamast, aga Elina väntas laevast terve seriaali pilte.

Minu pildike laevast
Oli ikka uhke laev. Ma arvan, et eriti turvaliselt ei suudaks ma end tunda selle laeva pardal kui merel möllab torm ja maru. Samas selle aja inimeste jaoks oli selline laev tolleaegses insenerteadulikus võtmes ju tippsaavutus. Midagi paremat ei osatutki tahta. Mind paneb hoopis imstama nende meresõitjate kirg minna tundmatusse - ei tea kuhu! Aga, kes ei riski, see shampust ei joo, kehtib ka tänapäeval.

Laeva kööginurk.

Laevast väsinuna üritasime taas leida söögikohta. Nii mõnelgipool vastati meile: "We are closed. Will be open at 7". Mäletate, mis ma rehast rääkisin, järjekordselt saime varrega piki pead. Siiski leidsime ühe koha kus tellisime pasta, kreeka salati ja kohvi. Edasi suundusime raudteejaama juures asuvasse toidupoodi. Mida polnud oli toidupood, meie mõistes. jah, seal oli 2 väikest poekest: ühes müüdi liha ja teises juustu. Mõistsime lõpuks, et meie mõistes marketeid seal pea et ei eksisteerigi, sest enamus oste tehaksegi väikestest poodidest. Ühest ostad liha, teisest kala, kolmandast juustu, neljandast juurvilja jne. Sõitsime ühistranspordiga tagasi kesklinna, et teha kodustele kohustuslikud nänniostud. Rongiga tagasisõites tajusin, et mul on külm. Külmavärinad jooksid mööda käsivarsi. Enesetunne ei olnud just kiita. Ilm oli olnud terva päeva suurepärane. Temperatuur oli 20 kraadi juures. Kahtlustasin algul, et olen saanud ehk päikesepiste. Hotelli tagasi jõudes sai Heidi kätte oma kaotatud kuldkaelakee. Seda oli vaja tähistada. Kohtumispaik oli esimesest õhtust tuttavaks saanud pizzarestoran. Kuna mul oli endiselt külm ning olemine kehva, siis mina õhtusöögist osa ei võtnud. Ka hiljem voodis olles ei hakanud parem. Teadsin, mul on palavik, kui palju, jääb teadmata.

Pähapäeva hommik oli pühendatud ärasõidule ja asjade pakkimisele. Lennujaama sõitsime bussiga. Lend oli kiire ja mõnus. Tallinna lennujaama jõudsime 25 min planeeritust varem. Koju jõudes vaatasin tõele näkku: kraadiklaas näitas palavikuks ligi 39.

Sünnipäev, on sünnipäev.. nanananannanaaa ...II päev

Sünnipäeva varahommikul unesegasena tundsin, et täna on oodata peavalu. Vahel mul ikka juhtub, et pea hakkab valutama. Sedakorda, siis sünnipäeval. Reisiseltskond läks linnapeale ja mina peavalust toibuma. Kella 13ks päeval oli valu läinud.

Kontrollkõnede tulemusena liitusin Birgitti, Rita ja Kristiinaga. Põhjus: nemad asusid lähemal ja nendeni jõudmiseks sai kasutada "jalaverebussi". Minu sihtkohaks sai Via Buenos Aires Milano suurim kaubandustänav, mis on ühtlasi üks suurimaid kaubandustänavaid maailmas. Tänav oli suursugune, kuid mina ohmu ei tea neist moe ja firmamärkidest peaaegu ei miskit. Eriti ilmekas oli müüja nägu kui ühte rahakottide ja kottide ja vööde poodi sattusin. Lasin endale rahakotte näidata. Hinnad jäid vahemikku 100-120 eur. Ütlesin, siis müüjale, et ilusad rahakotid, aga hinnaklass jääb natkuke kõrgeks. Müüja näost sai väljalugeda ainult üht: anna taevas kannatust, igasuguseid, siia ka satub. Ühtkomateist, aga sai siiski ostetud, millele hammas ja rahakott peale hakkasid. Peale tüdrukutega kohtumist, liikusime vaikselt, aga sihikindlalt hotelli poole tagasi. Minu isu kaubandusest sai aga otsa. Võtsin enda ja teiste ostetud kaubad kaasa ja suundusin hotelli tagasi. Kella 7 õhtul saime kõik kokku. Eesmärk otsida üles üks soovitatud Aperatiivibaar. Leidsimegi üles, kuid kahjuks ei vastanud see meie ootustele. Lõpuks maandusime kohalikus pizza söögikohas. Kuna minul endiselt isu puudus, siis sõin ainult ühe bruchetta. Teised lasid pizzal ja veinil hea maitsta. Hotelli tagasi minnes põikasime läbi rongijaamast, et vaadata, mis kell väljuvad rongid Genovasse. Justament, sinna oligi meil plaan laupäeval sõita! Piletiautomaadid andsid meile täiusliku ülevaate rongidest, väljumisaegadest ning hindadest.

Kuna eelmisel õhtul oli meil probleeme soojaveega, siis saadeti keegi torumees meie veesüsteeme ülevaatama. Tema toimetamiste tulemusena vahetati meie toas ära segisti ja üheks päevaks võimaldati ka soojavee kasutamist. Sedasi siis.

Itaalia muljed: I päev

L.Meri lennujaamas sai meie reisiseltskond esmakordselt üksteisega tuttavaks. Kõik teadsid kedagi rohkemal või vähemal määral, kuid mitte 100%-liselt. Tutvustused tehtud: kogesime pagasi ära andmisel esimest korda tegelikult Rayanairi teenuse mugavust. Online check in oli Birgittil tehtud ka pagasile, siis polnudki muud muret kui anda pagas ära ja jalutada kui õige mees käed taskus (koos mõõtudes käsipagasiga) turvakontrolli. Edasi kontrolliti meie olemasolevat chekkingut alles Rayanairi väravas enne pardale laskmist. Jah, tõesti saime oodata lennukile laskmist jne, kuid igasugused järjekordades ootamised on paratamatud. Lennukis valis igaüks enesele meelepärase istekoha, kes tuli hiljem sel oli valik lihtsalt väiksem. Kõik, kes piletid olid ostnud endale ka istekoha said. See, et sul piletit ostes istekohta pole määratud, pole mingi probleem. Lend möödus tõrgeteta. Tallinnast lahkusime 20 kraadises pakases, Bergamos oli, aga 8-10 kraadi sooja. Reisi planeerides otsustasime kõigepealt külastada Bergamo linna, mis jäi 5 km kaugusele lennujaamast. Lennujaama infopunktist haarasime endale Bergamo linnakaardid. Intrnetist kodutööna oli meil teada, et 2 euriga viib meid buss Bergamo kesklinna raudteejaama. Lootsime osta pileti bussist, kuid tegelikult pidime ostma pileti lennujaamast. 2 eurine pilet andis meile õiguse 90 minuti jooksul tarbida Bergamo linna ühistranspordi teenuseid. Rongijaamas arvsime, et kindlasti on seal olemas kohad , kus pagas mõistliku raha eest mõneks ajaks ära paigutada. Rongijaamas, sellist kohta polnud. Suunati meid siis ületee asuvasse MacDonaldsisse. Enne sihtkohta jõudmist leidsime vallatud viidad, mis meid õigesse kohta juhatasid. Seal leidis aset esimene "blondiinide ja kohukeste kokkutulek". Surusime end, siis kitsasse ruumi koos oma äraantava pagasiga. Seinal olid mingid nupud, milledele vajutamisel midagi ei toimunud.

Heidi, Kaie ja Elina - Bergamo Upper Townis. Vaade alla lammastele.

Tõstsime oma pagasi lindile, ikka ei miskit. Lõpuks hakkas meiega rääkima kauge hääl läbi mikrofoni, mis me tegema peame. Kuulasime ta ära ja siis tuli see hääl ise meie juurde ja seletas meile isiklikult, mis me tegema peame. Tegutseime juhtnööride järgi, aga ei mikit. Onu tuli tagasi ja seletas veelkord. Lõpuks saime teada, et asi polnud mitte meis, vaid aparaat ei töötanud. Läbi häda saime lõpuks oma pagasi kindlalt ära paigutatud. Edasi istusime bussi peale ja sõitsime Bergamo vanalinna, mis asub kõrgel-kõrgel mäe otsas. Meie ühistranspordipilet õnneks kehtis veel. Bussist maha tulles avanesid meie imeilusad vaated. Taamal mäenõlval näksisid rohtu lambad ning esimesed priimulad olid just avanud oma õied.

Muinasjutus "...& 7 pöialpoissi" oli väikestel mehikestel justnagu kergem koostööd korraldada, kuigi, jah Lumivalgukese nimel olid nad nõus milleks iganes. Nende omavahelised suhted jättis kirjanik targalt raamatukaantevahelt välja. Üsna reisi alguses sai meile selgeks, et 7 pealise naistearmeega me kaugele ei jõua. Reisiseltskond jagunes meil huvide järgi kaheks: Kaie, Heidi, Elina. Neid iseloomustas kultuurihuvi. Rita, Birgitt ja Kristiina - hea seltskond, shopping ja mõnusad kohvikud. Mina olin "nahkhiir" - ei lind ega loom nagu oli ühes vene multikas kunagi. Kord liitusin ühe kord teise grupiga. Samas me andsime ikka tõelise 7 pöialpoisi mõõdu välja, sest igapäevaselt sai ühtteist ikka koos ka korda saadetud.

Söögikoha leidmise mure tabase meid kui välk selgest taevast kui olime üles mäkke jõudnud. Itaallastele omaselt olid poed ja söögikohad kella 16 paiku pärastlõunal suletud. Õnneks leidsime ühe avatud koha ka, kuid enamus kohti kuhu üritasime minna, olid kinni. Samas ega me sellest esimesest korrast õppinud, ikka ja jälle tabas meid (mind) jälle see sama reha otsa astumine.

Pildike Bergamo tänavalt

Birgitt tegi meile toodud hõrgutistest pildid ka. Kui mõne kunagi saan, panen siia üles. Edasi jagunesimegi kaheks: fotograafia lembelised seadsid end linnamüüri äärde pilte tegema (valget aega oli napilt), teised kobistasid end vanalinna tänavatele tagasi poodide vaateaknaid kaema. Ostisin ära kohustusliku külmkapi magneti. Meil on töö juures komme tuua söögisaali külmkapile reisidelt kaasa üks sihtkohta iseloomustav magnetike. Hea, et seda viimasele minutile ei jätnud.

Selliseid maiustuste poode oli tuhandeid Itaalias.
Aga nagu ikka jäid meil sisseostud neis tegemata põhjusel, et küll hiljem jõuab.

Varsti saigi seltskond taas kokku ja suundusime mäe otsast alla all-linna. Need trepid mida mööda sai tuldud olid imelised. Kahjuks minu seebikarp ei suutnud teha ühtegi ilusat pilti. Eestlaste füsoloogiat arvestades olid trepid "kiiksuga"-nimelt üks samm allatulekuks oli vähe, kaks sammu aga liiast. Nii, me tatsusimegi kui pardid.
Alla jõudes külastasime (osad) toidupoodi. Oli teine väikseke. Meenutas mulle natuke Magistrali kaubanduskeskuse toidupoodi. Tagant järele tark olles, oli see üks paremaid toidupoode kui mitte öelda, et ainus, mida meil üldse õnnestus Itaalias näha. Oleks seda enne teadnud!! Saime oma pakid kätte ja edasi tormasime rongile. Enne muidugi ostsime piletid ikka ka. Rong sõitis Milano Centrale Stazionesse umbes tunnikse.

Meie hotell Hotell Valley asus raudteejaamast 10 min jalutustee kaugusel. Oli, aga huvitav kohake, see meie hotell esmapilgul. Igaljuhul meid oodati ja meie jaoks olid valmis 1 neljane ja 1 kolmene tuba. Toad olid parasjagu nii suured, et voodid mahtusid ära ja meie kohvrid ka. Mõlema toa juures oli WC koos vanniga. Pakid tuppa toimetanud asusime kohe uuesti minekule. Eesmärk otsida lähikonnast üks söögikoht, kus keha kinnitada ja veini mekkida. Ega kaugele oilnudki vaja minna. 100 m raadiuses oli selliseid kohti mitmeid. Ühte saigi sisse astutud. Neljapäeva õhtu kohta oli rahvast vähevõitu. Tellisime majaveini ja paar pizzat. See oligi ainus pizza, mida ma Itaalias olles sõin.

Hotelli naastes avastasime, et sooja vett meil polnud. Elektripistikuid, kus telefone ja fotokate patakaid laadida, samuti mitte. Tegelikult valetan, suure otsimise peale leidsime neid lausa 2 tükki. Esimene asetses suure kapi taga, mille liigutamist me ei tihanud proovida. Ja teine asetses WC-s. Oli teine WC poti taga ja sinna oli ühendatud mingisugune mehhanism, mis vett tõmmtes koledat häält tegi. Ristisime selle veidruse "junniakseldajaks". Nuitikate eestlastena tõmbasime veidruse seinast ja laadimisime laadimistvajavad vidinad ära. Loomulikult tekkis järjekord.

Itaaliasse Ryanairiga. Milano ootab sünnipäevalisi

Kui mõned sõidavad Aafrikasse, siis meie sõidame Itaaliasse. Homme hommikul stardime. Tagasi peaksime jõudma pühapäeval. Võiks mõelda, et pääseme siit külmalainest. Ilmateade, aga lubab just esmaspäevaks selle aasta kõige külmemat ilma.

Praegusi ilmaprognoose vaadates ei ole Milanos ilm kuigi palju soojem kui meil siin. Loodan, et plusskraadised tempratuurid on seal domineerivamad.

EMV tavarada otsereportaaz võistluspaigast

Nii, nüüd lõpuks oleme võistluspaika kohale jõudnud. Hilinemine oli tingitud sellest, et üritasime käivitada Ella autot. Pusisime oma tund aega, aga auto käima ikkagi ei läinud. Tegingi siis kaks sõitu ja tõin klubikaaslased kõik võistlusele.

Nüüd istume kohvikus ja jälgime arvutist võistlust. Kohvik on rahvast täis. Enamus ootab oma stardikorda. Õues oodata on lihtsalt liiga külm.

Vaatlus Kp pole veel keegi jõudnud. kuna Deniss startis 11:01, siis ootamegi kõigepealt tema jõudmist sinna.

*****

Liina läks õue luurele: kaema kus start, kus finish. Ülejäänud ei taha sinna külma kätte minna. Vaatlus KP pole keegi veel siiani jõudnud.

****

Liina on startinud ja nüüd ootame teda finishisse. Täna saavutas ta tubli 5 koha.

Pildid võistlustelt

Kaarel esimest korda Eesti Meister!!!

Kaarli jaoks oli täna ajalooline päev: esimest korda oma elus võitis ta eesti meistri tiitli M14 klassis. Distantsiks oli EMV suusaorienteerumine lühirajal. Enne võistlusele tulekut oli Kaarel dilemma ees: kas osaleda M12 või M14 klassis. M12 klassis olid kaalul Karikasarja ja EST-LAT liiga kokkuvõtlikud kohad. Otsustavaks sai EMV juhend ja klubi rahakott. Tagantjärele mõeldes oli Kaarli otsus õige.

Sõitsime Holstresse viiekesi: Kaarel, Liina, Kerda, Kriss ja Vladimir. Sain jällegi harjutada ja pusserdada oma vene keele oskust. Midagi me ikka saime räägitud, nii et päris lootusetu ma pole.

Teades, et Holstres on avalik wifi, võtsime arvuti kaasa. Mõtlesin, et proovin vaadata võistluskeskuses online ülekannet võistlusest. See mul ka suures osas õnnestus. Meil vedas auto parkimisega, sest just vaatepunkt paistis autoaknast ideaalselt kätte ja arvutist jooksid ekraanile tulemused reaalajas. Kuid kahjuks osad tulemused saabusid viibega, ei oskagi öelda, mis põhjuseks võis olla. Näiteks: Liina oli meil juba autos tulemuse lipik näpuvahel, aga arvuti vaikis tema ja Dorise koha pealt. Liina võitles vapralt oma haigusega pool nädalat, kuid nohu ja köha olid teinud oma töö ning Liina ei jõudnud sõita. Saavutuseks temal täna 6 koht.

Peale autasustamist suundumise ööbimispaika - Holstre Põhikooli. Enne meid olid juba enamus ööbijaid juba saabunud, sest käis vilga asjade koolimajja tassimine. Klubikaaslased oid meile võimlas ööbimispaigad ära reserveerinud. Esimese asjana panime madratsid paika, pumpasime need täis ja kindlustasime oma territooriumi, kui nii öelda võib. Ja siis saabus päeva II suurüllatus. Arvutit laadima pannes kontrollis Kaarel wifi olemasolu ja leidis avaliku wifivõrgu. Meie klubi meespere kasutas juhust ja vaatas otseülekandes laskesuusatamist. Mina, aga sain tänase päeva sündmused ära kirjutada. Edasi tuleb meil kell kuus õhtusöök ja siis läheme Viljandisse poodi.

***************

Täna on ikka päris krõbe külm. Auto käivitus alles peale mitmendat korda proovides. Autotermomeeter näitas -17 kraadi. Öösel hakkas Kaarlil paha ja ta oksendas mitu korda ja päris tervena end ei tunne. Kahjuks jääb tal tänane võistlus vahele. Palaviku tundub, et tal pole. On teine täna kaasaelajate võistkonnas koos minuga.

Järjekordne püüe populariseerida orienteerumist....

Pealkiri sai küll selline sabakergitav, kuid mis siis. Sedakorda oli meid: Heidit ja mind (minu roll oli rohkem assisteeriv) kutsutud Kuusalu ja Kolga keskkoolidesse tutvustama siseorienteerumist. Miks peaks olema koolidel selline huvi, küsiksin mina? Huvi aga näitas üles hoopis Kuusalu spordikeskus, mis planeerib korraldada 5. märtsil spordikeskuses ja koolis sise-o võistluse nii vallarahvale kui ka kaugemalt tulnuile.

Koolid soovivad saata oma õpilased ala proovima. Nii käisimegi neile rääkimas orienteerumisest siseruumides. Kaasa võtsime pataka vanu kaarte ja Heidil oli Reaalkoolis käigust alles Powerpointi esitlus, mis illustreeris toreda pildi ja infomaterjaliga presentatsiooni. Kuusalus rääkisime 3 erinvale vanuserühmale ja Kolgas (väiksem kool) sai kõigile huvilistele korraga räägitud. Vaene Heidi ta oli ikka päris väsinud lõpuks, aga õpetaja ametit pidades on ta saanud eelnevalt seda kõnekunsti piisavalt harjutada.

Kuidas meid õpilaste poolt vastuvõeti? 3 klassi õpilased olid kõige innukamad. Neile sai räägitud ka kõige pikemalt, sest tutvustus toimus nende kehalise kasvatuse tunni ajal.

Siinkohal kutsuks üles ka kõiki teisi Kuusalu sise-o võistlusele. Arvan, et lisainfo ilmub varsti spordikeskuse kodulehele.

Praegu tean ise nii palju, et võistlus toimub 5.03.11, algusega kell: 11.00. Täiskasvanutele on osalustasu eelregistreerimisel 4 euri ja lastele 2 euri. Eelregistreerimine on kuni 2 märtsini. registreerimine toimub kas kohapeal või telefonitsi numbril 6024386. Võistluse ülespanijaiks pooleks/rajameistriteks on teada tuntud Osprindipere eesotsas Jaani ja Timmoga.

Väljasõidu vaba nädalalõpp... peaaegu

Üle pika aja õnnestus lastel minna laupäevasesse suusatrenni. Viimasel ajal on neil see ära jäänud võistluste pärast. Nautisime pikka laupäeva hommikut, kuid nagu ikka oli hommik liiga lühike. Pealelõunat toimus meil klubi hooaja lõpetamine Vääna-Vitis. Jõudsime sinna hiljem kui teised, sest mõned asjatoimetused vajasid tegemist. Enne meie tulekut käidi saunas. Edasi väikesed sõnavõtud ja seltskondlikud mängud ja hooaeg saigi lõpetatud.
Pühapäeval osalesid Kaarel ja Andres Palukülas Orvandi korraldatud SO võistlusel. Lühikesel rajal osalenud said kõik tulemuseks DQ. Võitjaks kuulutati Kaarel kuna temal oli väikseima ajaga DQ. Kaarli jutust sain aru, et DQ said kõik seetõttu, et ühes punktis ei töötanud Si-jaam. Selline lugu siis. Liina, aga kasutas võimalust minna ratsutama. Nii käisimegi Paunapõllul. Pärastlõunal saabus meile 10 ruumi puid, mis vajavad tuleval nädalal riita ladumist.

Järgmine nädal oleme jällegi sõidus, sedakorda sõidame Holstre-Pollisse, kus toimuvad EMV So.

Teatrielamused Vene Kultuurikeskuses

Käisime lastega kunagises Ohvitseridemajas (oli ikka imelik nimi) vaatamas Monoteatri etendust "Isa". Etendusele minnes ja tulles testisin Tallinna tänavate jäälibedust. Jõudsin arusaamisele, et ilma autota on Tallinna tänavatel ikka päris tegu selle liikumisega. Kõnniteed olid libedad ja konarlikud. Mingisugust ollust oli kohati jääpeale raputatud, kuid sulavesi jääl oli graniitkillustiku eemale uhtunud. Liikusin tänavatel tigu sammul oma kontsadega.

Etenduses mängis Jan Uuspõld. Isa etendus oli loogiliseks jätkuks menuloole Ürgmees. Tookord, vaatasin etendust Glehni lossis ühel kliendi üritusel. Lugu oli naljakas ja äratundmisrõõmu oli palju. Lapsed itsitasid ka, kuid osa teemasid jäi neil arusaamatuks. Kui kasvavad saavad teada.