Itaalia muljed: I päev

L.Meri lennujaamas sai meie reisiseltskond esmakordselt üksteisega tuttavaks. Kõik teadsid kedagi rohkemal või vähemal määral, kuid mitte 100%-liselt. Tutvustused tehtud: kogesime pagasi ära andmisel esimest korda tegelikult Rayanairi teenuse mugavust. Online check in oli Birgittil tehtud ka pagasile, siis polnudki muud muret kui anda pagas ära ja jalutada kui õige mees käed taskus (koos mõõtudes käsipagasiga) turvakontrolli. Edasi kontrolliti meie olemasolevat chekkingut alles Rayanairi väravas enne pardale laskmist. Jah, tõesti saime oodata lennukile laskmist jne, kuid igasugused järjekordades ootamised on paratamatud. Lennukis valis igaüks enesele meelepärase istekoha, kes tuli hiljem sel oli valik lihtsalt väiksem. Kõik, kes piletid olid ostnud endale ka istekoha said. See, et sul piletit ostes istekohta pole määratud, pole mingi probleem. Lend möödus tõrgeteta. Tallinnast lahkusime 20 kraadises pakases, Bergamos oli, aga 8-10 kraadi sooja. Reisi planeerides otsustasime kõigepealt külastada Bergamo linna, mis jäi 5 km kaugusele lennujaamast. Lennujaama infopunktist haarasime endale Bergamo linnakaardid. Intrnetist kodutööna oli meil teada, et 2 euriga viib meid buss Bergamo kesklinna raudteejaama. Lootsime osta pileti bussist, kuid tegelikult pidime ostma pileti lennujaamast. 2 eurine pilet andis meile õiguse 90 minuti jooksul tarbida Bergamo linna ühistranspordi teenuseid. Rongijaamas arvsime, et kindlasti on seal olemas kohad , kus pagas mõistliku raha eest mõneks ajaks ära paigutada. Rongijaamas, sellist kohta polnud. Suunati meid siis ületee asuvasse MacDonaldsisse. Enne sihtkohta jõudmist leidsime vallatud viidad, mis meid õigesse kohta juhatasid. Seal leidis aset esimene "blondiinide ja kohukeste kokkutulek". Surusime end, siis kitsasse ruumi koos oma äraantava pagasiga. Seinal olid mingid nupud, milledele vajutamisel midagi ei toimunud.

Heidi, Kaie ja Elina - Bergamo Upper Townis. Vaade alla lammastele.

Tõstsime oma pagasi lindile, ikka ei miskit. Lõpuks hakkas meiega rääkima kauge hääl läbi mikrofoni, mis me tegema peame. Kuulasime ta ära ja siis tuli see hääl ise meie juurde ja seletas meile isiklikult, mis me tegema peame. Tegutseime juhtnööride järgi, aga ei mikit. Onu tuli tagasi ja seletas veelkord. Lõpuks saime teada, et asi polnud mitte meis, vaid aparaat ei töötanud. Läbi häda saime lõpuks oma pagasi kindlalt ära paigutatud. Edasi istusime bussi peale ja sõitsime Bergamo vanalinna, mis asub kõrgel-kõrgel mäe otsas. Meie ühistranspordipilet õnneks kehtis veel. Bussist maha tulles avanesid meie imeilusad vaated. Taamal mäenõlval näksisid rohtu lambad ning esimesed priimulad olid just avanud oma õied.

Muinasjutus "...& 7 pöialpoissi" oli väikestel mehikestel justnagu kergem koostööd korraldada, kuigi, jah Lumivalgukese nimel olid nad nõus milleks iganes. Nende omavahelised suhted jättis kirjanik targalt raamatukaantevahelt välja. Üsna reisi alguses sai meile selgeks, et 7 pealise naistearmeega me kaugele ei jõua. Reisiseltskond jagunes meil huvide järgi kaheks: Kaie, Heidi, Elina. Neid iseloomustas kultuurihuvi. Rita, Birgitt ja Kristiina - hea seltskond, shopping ja mõnusad kohvikud. Mina olin "nahkhiir" - ei lind ega loom nagu oli ühes vene multikas kunagi. Kord liitusin ühe kord teise grupiga. Samas me andsime ikka tõelise 7 pöialpoisi mõõdu välja, sest igapäevaselt sai ühtteist ikka koos ka korda saadetud.

Söögikoha leidmise mure tabase meid kui välk selgest taevast kui olime üles mäkke jõudnud. Itaallastele omaselt olid poed ja söögikohad kella 16 paiku pärastlõunal suletud. Õnneks leidsime ühe avatud koha ka, kuid enamus kohti kuhu üritasime minna, olid kinni. Samas ega me sellest esimesest korrast õppinud, ikka ja jälle tabas meid (mind) jälle see sama reha otsa astumine.

Pildike Bergamo tänavalt

Birgitt tegi meile toodud hõrgutistest pildid ka. Kui mõne kunagi saan, panen siia üles. Edasi jagunesimegi kaheks: fotograafia lembelised seadsid end linnamüüri äärde pilte tegema (valget aega oli napilt), teised kobistasid end vanalinna tänavatele tagasi poodide vaateaknaid kaema. Ostisin ära kohustusliku külmkapi magneti. Meil on töö juures komme tuua söögisaali külmkapile reisidelt kaasa üks sihtkohta iseloomustav magnetike. Hea, et seda viimasele minutile ei jätnud.

Selliseid maiustuste poode oli tuhandeid Itaalias.
Aga nagu ikka jäid meil sisseostud neis tegemata põhjusel, et küll hiljem jõuab.

Varsti saigi seltskond taas kokku ja suundusime mäe otsast alla all-linna. Need trepid mida mööda sai tuldud olid imelised. Kahjuks minu seebikarp ei suutnud teha ühtegi ilusat pilti. Eestlaste füsoloogiat arvestades olid trepid "kiiksuga"-nimelt üks samm allatulekuks oli vähe, kaks sammu aga liiast. Nii, me tatsusimegi kui pardid.
Alla jõudes külastasime (osad) toidupoodi. Oli teine väikseke. Meenutas mulle natuke Magistrali kaubanduskeskuse toidupoodi. Tagant järele tark olles, oli see üks paremaid toidupoode kui mitte öelda, et ainus, mida meil üldse õnnestus Itaalias näha. Oleks seda enne teadnud!! Saime oma pakid kätte ja edasi tormasime rongile. Enne muidugi ostsime piletid ikka ka. Rong sõitis Milano Centrale Stazionesse umbes tunnikse.

Meie hotell Hotell Valley asus raudteejaamast 10 min jalutustee kaugusel. Oli, aga huvitav kohake, see meie hotell esmapilgul. Igaljuhul meid oodati ja meie jaoks olid valmis 1 neljane ja 1 kolmene tuba. Toad olid parasjagu nii suured, et voodid mahtusid ära ja meie kohvrid ka. Mõlema toa juures oli WC koos vanniga. Pakid tuppa toimetanud asusime kohe uuesti minekule. Eesmärk otsida lähikonnast üks söögikoht, kus keha kinnitada ja veini mekkida. Ega kaugele oilnudki vaja minna. 100 m raadiuses oli selliseid kohti mitmeid. Ühte saigi sisse astutud. Neljapäeva õhtu kohta oli rahvast vähevõitu. Tellisime majaveini ja paar pizzat. See oligi ainus pizza, mida ma Itaalias olles sõin.

Hotelli naastes avastasime, et sooja vett meil polnud. Elektripistikuid, kus telefone ja fotokate patakaid laadida, samuti mitte. Tegelikult valetan, suure otsimise peale leidsime neid lausa 2 tükki. Esimene asetses suure kapi taga, mille liigutamist me ei tihanud proovida. Ja teine asetses WC-s. Oli teine WC poti taga ja sinna oli ühendatud mingisugune mehhanism, mis vett tõmmtes koledat häält tegi. Ristisime selle veidruse "junniakseldajaks". Nuitikate eestlastena tõmbasime veidruse seinast ja laadimisime laadimistvajavad vidinad ära. Loomulikult tekkis järjekord.