Genova on teadaolevalt Kolumbuse sünnipaik. Oi, ma olin teismeeas kuri Kolumbuse peale. Süüdistasin teda oma lapsemeelsuses kõiges, mis indiaanlastele tema avastamise tõttu osaks sai. Jah, ma olin Nahksuka juttude fän! Ma lugesin enamuse ee
sti keeles ilmunud indiaani teemalise kirjanduse läbi. Sinna hulka kuulusid nii ilukirjanduslikud raamatud, populaarteaduslikud teosed kui ka ajaloo käsitlused. Kõik regioonid huvitasid mind: nii Põhja, Kesk kui ka Lõuna-Ameerika.
Piletid valisime kell: 9:05 väljuvale rongile . Sõit sihtkohta kestis sutsu üle 1.5 tunni. Genovasse pileteid ostes tabasin end mõttelt, et oi mul ju lausa sugulased seal linnas elamas. Ühenduse saamisel selgus tõsiasi, et Anneli
oli sõitnud Milanosse emale ja õele vastu. Loomulikult algas meie Genova reis raudteejaamast. Nr 35 bussiga sõitsime Genova kesklinna turistiinfo punkti, et koostada päeva tegevusplaan. Saime teada kaubanduskeskuste asukohad, kultuuriväärtused ja toidupoe asukohad. Genovas liitusin Kaie, Elina ja Heidiga. Alustasime kohvikust kuna hommikul jäi söök vahele. Loomulikult sattusime pea ees turistilõksu. A la meie mõistes Raekoja platsil oli meil tarvis hommikueinet võtta. Teenindaja vea tõttu saime ühe saia rohkem. Nii, et ka tippteeninduskohas võib apsakaid sisse tulla. Edasi kobistasime mööda vanalinna kitsaid tänavaid ja uudistasime pisipoodides. Mina ostsin ühe apelsini. Oleks ma teadnud kui maitsev see oli, oleksin neid rohkem ostnud. Nägime ära arvatava Kolumbuse elupaiga Genovas. Vt. pildigaleriid 3 pilti.

arvatav Kolumbuse elupaik Genovas
Edasi jällegi kaubandusse, kuigi jah kaubarallist hakkas kõigil juba vaikselt villand saama. Istusime bussile, et sõita sutsu merele lähemale. Meie eesmärgiks oli minna laevale. Bussiga kesklinna
Minu pildike laevast
Oli ikka uhke laev. Ma arvan, et eriti turvaliselt ei suudaks ma end tunda selle laeva pardal kui merel möllab torm ja maru. Samas selle aja inimeste jaoks oli selline laev tolleaegses insenerteadulikus võtmes ju tippsaavutus. Midagi paremat ei osatutki tahta. Mind paneb hoopis imstama nende meresõitjate kirg minna tundmatusse - ei tea kuhu! Aga, kes ei riski, see shampust ei joo, kehtib ka
tänapäeval.
Oli ikka uhke laev. Ma arvan, et eriti turvaliselt ei suudaks ma end tunda selle laeva pardal kui merel möllab torm ja maru. Samas selle aja inimeste jaoks oli selline laev tolleaegses insenerteadulikus võtmes ju tippsaavutus. Midagi paremat ei osatutki tahta. Mind paneb hoopis imstama nende meresõitjate kirg minna tundmatusse - ei tea kuhu! Aga, kes ei riski, see shampust ei joo, kehtib ka
Laeva kööginurk.
Laevast väsinuna üritasime taas leida söögikohta. Nii mõnelgipool vastati meile: "We are closed. Will be open at 7". Mäletate, mis ma rehast rääkisin, järjekordselt saime varrega piki pead. Siiski leidsime ühe koha kus tellisime pasta, kreeka salati ja kohvi. Edasi suundusime raudteejaama juures asuvasse toidupoodi. Mida polnud oli toidupood, meie mõistes. jah, seal oli 2 väikest poekest: ühes müüdi liha ja teises juustu. Mõistsime lõpuks, et meie mõistes marketeid seal pea et ei eksisteerigi, sest enamus oste tehaksegi väikestest poodidest. Ühest ostad liha, teisest kala, kolmandast juustu, neljandast juurvilja jne. Sõitsime ühistranspordiga tagasi kesklinna, et teha kodustele kohustuslikud nänniostud. Rongiga tagasisõites tajusin, et mul on külm. Külmavärinad jooksid mööda käsivarsi. Enesetunne ei olnud just kiita. Ilm oli olnud terva päeva suurepärane. Temperatuur oli 20 kraadi juures. Kahtlustasin algul, et olen saanud ehk päikesepiste. Hotelli tagasi jõudes sai Heidi kätte oma kaotatud kuldkaelakee. Seda oli vaja tähistada. Kohtumispaik oli esimesest õhtust tuttavaks saanud pizzarestoran. Kuna mul oli endiselt külm ning olemine kehva, siis mina õhtusöögist osa ei võtnud. Ka hiljem voodis olles ei hakanud parem. Teadsin, mul on palavik, kui palju, jääb teadmata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar