laupäev, 5. august 2017

Teine osa.

sooke

Laura ootas meid finisfis

4 päeva finish

4 päeva finish


Teine pool võistlustest oli enamuses põlvini ulatavates kanarbikuväljadel, sekka ikka natuke metsa ka ja kive ja kaljusid. Sood olid huvitavad - n: nõlvapidi ülesronides olid soos... 4 päeval olid imeilusad väikesed soolapikesed kõrgemate kuhjatiste vahel - imeline. 



enne starti


enne starti


Peale võistlust sõitsime koju. Mina Kaarli ja Liinaga võtsime ette kodukandi matkarajal asuva mäe vallutusplaani.


Matkaraja kaarti me kaasa ei võtnud ja loomulikult eksiaime me teelt. Valisime kogemata ümber mäe kulgeva raja, mitte otse mineva. Mingil hetkel taibates, et oleme valesti kulgenud parandasime tehtud vea. Vea hind- 1.2 km mööda kanarbikulist nõlva üles ja alla, aga jõudsime rajale tagasi ning mägi sai vallutatud. Kokku tegime 12 km matka.

Majatagune matkarada

Imekombel leiti vanuse erinevusele vaatamata ühine tegevus. 

taolist nägime ka reaalset teel, kuid pildi kvaliteet pole just tollel parim.
Igapäevaselt jäi meie sõidutrajektoorile silt Transpodi muuseum. Ühelpäeval koju minnes põikasimegi sealt läbi. Sel päeval oli võimalik sõita ka operatiivautodega, vilurid peal ja puha. Laura sai tehtud endale ka autojuhiload, mis kehtisid ainult kahjuks muuseumis. 

Huvitavaid autosid oli mitmeid ja kõigil oli huvitav. Eriti tore oli ronda suure esirattaga jalgratta otsa. 



River of Dee kanjonisse jõudsime ka, kuid halb ilm ja eelmise päeva kodune mägimatk kahandasid osalejate rivi Loch Muicki juurde minekuks liiga lühikeseks.

Õekesed



Eks see jää siis järgmist korda ootama.

Võistluskeskustest ja mmust melust polegi ühtegi pilti ülesriputatud. Kohe parandan selle vea. 5 päeval olime parklas kõrvuti autodes Kaarli sõpradega Canadast ja Sveitsist. Siit õks meeleolukas pilt kaardianalüüsist.






Lisame siia nüüd Liina medalivõidu klassis N20S - Liina sai ainukesena meil auhinnalise II koha ja tema sai meil poodiumile. 

Võistluste tulemused on leitavad siit.  

Liina oli teine, Kaarel. M18L oli kuues, Andres M40L 41, mina W40S 18 ja Liis W12A 28 

W20S - poodium

Nii need võistlused meil läbi saidki, kuid mitte meie reis tervikuna. Peale võistlusi kihutasime mööda kitsaid mägiteid 2,5 tundi Loch Nessi juurde - järgmisesks peatuskohaks sai Fort Augustuse linnake.

kolmapäev, 2. august 2017

Scottish6days - meie pere Sotimaa o-nädalal. esimene sissekanne


Otsus minna Sotimaale sai tehtud juba talvel. Kohale õnnestus meil lennata otselennuga Riiast-Aberdeeni - asub  70 km kaugusel võistluskeskusest Ballaterist. Lend oli väga sujuv ja rahulik - ei ühtegi turbulentsi.
Meie majake
Kohalejõudes oli vaja esimese asjana saada endale auto. Olin märtsis meile auto broneerinud, kuid segastel ja teadmata asjaoludel oli mul see broneering kadunud ?, olemata vms? Igaljuhul meil seda polnud, otsisime igalt poolt kust varem oleme rentinud, kuid ei midagi. Eeldasime, et on varaiant, et meie kevadine broneering ei jõudnudki kuhugi. Kuna auto broneeringut polnud, siis tegime uue broneeringu kahele väiksele punnile (enne olin omateada broneerinud 7 kohalise masina). Lennujaamas autorendi järjekorras seistes helises telefon. Oleme autorendist, kus te olete, meie ootame,  hakkame minema jne. Ühesõnaga minu kevadel tehtud broneering oli olemas ja meie 7 kohaline auto ootas meid.  9 kohaline buss korjas meid lennujaamast peale ja viis linna rendiauto kontorisse. Õnneks saime vist ka suuremate lisakuludeta kahest "punnist" lahti.
Puugiralli -  10 tk peale võistlust leida, pole mindi kunsttükk

Autodest võiks vist terve nädala kirjutada: vasakpoolsest liiklusest ja käigukangidest ja auto suuruse tunnetamisest. Täna olles sõitnud siin Sotimaal juba sadu kilomeetreid ei tundugi see vasakpoolne liiklus enam nii ilmvõimatu raketiteadus. Oleme hakkama saanud, kuid tõsi ta on et pea peab koguaeg töötama ja lihtsam on pöördeid sooritada siis kui teisi autosid on silmapiiril liikumas.

Vaade mäe otsast alla majale
Elamine on meil taaskord võetud airbnb.com st. Meie kasutuses on suur maakividest maja - 4 magamistoa ja kolme vannitoaga. Maja juurest läheb üles mägedesse teerada, mis viib matkarajale. Oleme oma elamisega väga rahul :)

koht, kus Liina loobus
Kolm ja poolvaprat otsustasid esimesel päeval kodust mäge vallutama minna. Kaarel oli esimene, kes oma jooksutiiru just mäeharja vallutamisega alustas. Mina, Andres ja Liina otsustasime õhtuse jalutuskäigu kasuks. Poole tõusu peal oli meil esimene loobuja - Liina läks tagasi, tema ei viitsinud rohkem. Meie Andresega võtsime oma 200m tõusu, mis kilomeetrites tegi kokku 1.5 km. Aega kulus 30 minutit. Kogu ringike oli 4.5 km. Üleval mäel avanesid lummavad õitsvad kanarbiku väljad.


Esimesed ristsed autoroolis sai Andres - tegime "kulli ja kirja" kiviga ning tema osaks langes au olla esimesena autoroolis. Esimene sihtkoht oli Aberdeeni teaduskeskus a la Ahhaa šoti variant. Mingit VAU efekti me sealt kaasa ei korjanud, kuid natuke saime teada Aberdeeni linna ajaloost ja linnaplaneerimisest. Järgmisena olin autoroolis mina ja sõit viis meid Ballateri võistluskeskusesse, kust saime võistlusmaterjalid ja tõdemuse, et šoti rahvas on väga heatahtlik ja sõbralik. kõik kellega olime siianni suhelnud või kellede teenuseid kasutanud (autorendid, poed jms) olid ülisõbralikud. Saime 2 tasuta kohvi ja shokolaadi võistluskeskusest, sest meil polnud kohalikku raha ja kaardimakset polnud võimalik teha. Järgmisel päeval viisime neile eesti kommi ja ostsime naelte eest veel kohvi.

Esimene võistluspäev:

Kaarli esimese päeva rada.

Esimesel päeval läks meil starti jõudmisega rabistamiseks. Kitsad teed ja vähene autosõidukogemus pikendas meie kohale jõudmise aega tunduvalt kauemaks kui planeerinud olime.

Tõuse saame võtta siin igast asendist - küll starti minnes, kui stardis, kui metsas. Metsaalune on täis kive - nagu jookses pidevalt mööda Käsmu kivikülvi. Ka sambla all on kivid - õnneks saab ka käies tulemuse nii et ennast lõhkuda pole vaja. Šotimaale omaselt on kõikjal kiviaiad - ka metsaalune on kiviaedu täis ja nendest üleronimine ei olegi alati nii väga lihtne. Üldiselt on metsaalune puhas - oleme jooksnud põlvini kanarbikus, mustikapõõsastes, kilpjalgade vahel (osaliselt on need isegi kaardistatud, kuid mitte siis kui oleks tarvis end rohelise järgi paika sättida), soos, mis on nõlval, kivide otsas jne.

Esimese päeva lõpus käisime ka viski tootmist kaemas. Ekskursioonist oli raske aru saada, sest kasutatav sõnavara oli suuresti võõras, kuid üldpildis jõudis kohale, kuidas odrast saab jook.

Punkt, millega tegin II päeval viga
Teise päeva jooks oli mustika puhmastes ja raieväljaveo teedel. Kivid olid loomulikult ka, kuid esimese päeva lagedaid sooalasid teisel päeval polnud.
 
Kaarli II päeva rada

Stardiajad olid meil kohe hommikul, mis võimaldas meil päeva teise poole ümbruskonnaga tutvumiseks kulutada. Andresel oli vaja väikesed viia lõbustusparki, mis asus 2 sõidutunni kaugusel. Tee viis meid üle mägede, 20% tõusud olid tavalised. Üleval olid kaunid vaated, möödusime ka mäesuusakeskusest. 




Lõbustuspargis meie grupp läks pooleks, meie Liina ja Kaarliga läksime hoopis kohalikku linnakest uurima ja sööma. Leidsime matkarajakese, mis tegi jõe osale tiiru peale. Kaldalt oli võimalik ka vette minna, mis tõttu oli minul võimalik teha ära üks väike unistus või ideefiks vms. Nimelt alati kui ma neid madalapõhjalisi mäestiku jõgesid näen on mul tahtmine minna neisse vettmööda jalutama. Nii ukerdasimegi Kaarliga 2-300m jõge mööda alla linna poole tagasi. Mulle väga meeldis, tõenäoliselt läheb sama asi kunagi kordusesse mõnes teises jões. Vesi ei olnud külm. Jõel oli ka väike vana sillake. 3 tundi möödus kiiresti, hiljem tegime ka väikese jalutuskäigu lõbustuspargi taga metsas, sest meil käib ju sammuvõistlus :)



 Kolmandal päeval oli starti 3.5 km ja start oli tõusul. Esimesse punkti minnes oli kohe vaja võtta 55 m tõusu, kuid üleval oli platoo ja väga ilus mets. 3 päeva rada ja maastik on mulle senistest enim meeldinud. Ilm oli ka ilus ja päikseline.
Kaarliga jõematkal

Start tõusul
Peale oli juba õhtukäes ning suundusime Ballateri võistluskeskusesse korrldajate poolt pakutud meelelahutust nautima. Meie Andrese ja väikeste tüdrukutega käisime õppimas Soti rahvatantse ja noored olid miskil koolitusel. Enne Ballaterist lahkumist saime veel näha torupilliorkestri proovi linna peaväljakul. Oli ikka ilus küll.





Kaarli III päeva rada
Kolmanda päeva maastikunäide

Vabal päeval käisime hommikul Ballateris sprinti jooksmas ja pärast olime kodused. Õhtul käisime Kaarli ja Liinaga Ballateris Kris Jonesi sprindijuttu kuulamas, Andres käis Lauraga mäe otsas ja Liis vedeles kodus.

laupäev, 24. juuni 2017

Tammistu jaanipäev

Oskar ja Kaarel metsaalust okstest puhastamas
ei tea mis neis kottides on ?
Jaanid üritame igal aastal ikka Tammistul olla, minul on need enamasti ka õnnestunud, kuid Kaarlil õnnestus nüüd üle kahe aasta seekord samuti olla Tammistul. Meie küla külaplats vajab alati väikest ettevalmistust enne jaanipäeva - rohi vajab niitmist ja riisumist, lõke ülestegemist jne, kuid seekord olid suured jõud ka varjualuse ehitamise juures, oksarisu koristamisel jne. 
raja näide

Meil tekkis mõte ühte platsinurka teha metsa n.ö siseorienteerumine. Ettevalmistused võtsid aega mitu tundi - oksad vajasid koristamist, natuke võtsime ka veel võsa maha, korjasime kokku lahtise okastraadi. Peale seda tõmbasime kasutatavale territooriumile kollase ringi ümber ja asusime rada tegema. Seekord oli siis raja tegemine nii, et tegime labürindi valmis ja siis joonistas Kaarel kaardi. See raja tegemine oli vahva:  kasutasime ära metsatukas olevad puud, kännid, pihlakavõsa, kivid, kuused - pidi okste vahelt läbi ronima, lambaaia vaiad jms. Kollase lindi saime SRD klubilt niisamuti prismad, justnagu päris ;) Ajavõtt käis telefoni ja stopperiga. Kokku oli meil üle 40 osavõtja, osad käisid paaris ja lastega koos. Kiireim oli Liina ajaga 6:30, kuid tema jooksis väljaspool arvestust. Laste ja täiskasvanute arvestust pidasime eraldi. lastest võitis Tõnis ajaga 11 min +, täiskasvanutest Jan. Mina jooksin aja 6.54 ja Kaarel jalutas raja läbi 9 minutiga.

Kaarli joonistatud kaart ja rada.

Meil oli seekord esimest ja viimast korda 2 jaanituld. Vanal lõkkeplatsil põles tuli seekord viimast korda. Vanast lõkkest viisime tule uude lõkkeasemele - tiigikaldale.

Mäletan, kui noorena sai seal samas Ristutee ääres vanu kadakaid suvesügisestel lõkkeõhtutel lõkkesse korjatud, siis oli meie tänane plats üsna metsane. 
Kokku oli meid jaanipäeval umbes 70 kanti (lapsed ja vanad ikka kõik koos). 







+

kolmapäev, 21. juuni 2017

Puhkusemeeleolud

muru hooldajad
Nädalane puhkus, mis hetkel käsil, oli mul tegevustega planeerimata. Olen siiani teinud asju, mis pähe tulevad. Nädala alguses sõitsin üksi maale, Liina jäi tööl käima, Kaarel oli Soomes laagris ja Marvin polnud veel Tartust tagasi. Veetsime Kaiega mõnusalt aega, õekesed omavahel - ka tal hakkas puhkus. Mina tegin hommikusöögid ja kutsusin tema ja ta pere enda juurde hommikust sööma ja kohvi jooma, pealelõunal toimetasme koos sööke teha, nende pool. Õhtul aga ajasime lambad kärusse ja kärutasime lõpuks ometi 5 rohusööjat meie aeda einelauale. Hiljem olin lambakasvatajatele ussirohu süstimise assitendiks - minu ülesanne oli hoida rohupudelit. Mõned lambad said endale ka uued kõrvarõngad algusega 66.... .
Nii aeti lambaid kärru
Vihma saju ajal lugesin Eesti rahva ennemuistseid jutte ehk Kreutzwaldi muinasjutte. Võtsin nende lugemise ette seetõttu, et tuletada meelde vanu jutte, vaadata 150 aasta tagust keelekasutust, saada teada, palju on n.ö tundmatuid sõnu, mida siis kasutati ja mis on tänaseks ajaks kasutuselt maas ja millede tähendust mina ei tea. Peab ütlema, et tundmatuid sõnu nagu polegi, kuid kindlasti on seal palju sõnu, mida tänapäeva lapsed kajuks ei tea. Tegin Tõnise peal proovi. Sõnad millede tähendust soovisin teada (Tõnise vastus on sulgudes)  olid: veimevakk (mingi kann) , hiirjas hobune (väike hobune ), värten (?), vokk (seda teadis, et midagi lõngaga seoses). Ehk kokkuvõtvalt Tõnis neid sõnu ei tunne.
Üks huvitav asi veel, kes meist ei teaks Kullaketrajate või Vaeslapse käsikivi muinasjutte ?. Kuid kui lambist hakata meenutama, siis mida me mäletame ? Ausalt öeldes, ei mäleta me 30 aastat tagasi loetud lugusid. Tegin katse nii Kaie kui Kailiga. Küsisin, kas te teate Kullaketrajate muinasjuttu ? "Jah, muidugi." Palusin neil jutustada, mis siis tegelikult meenub ja tõde oli kurb, midagi ei meenunud peale kulla ketramise. Tegelikult tundub, et me peame enesestmõistetavaks, et me neid lugusid teame, kuid sisusid  meenutades ei mäleta. 
Üks huvitav mõte tekkis mul neid lugusid lugedes veel, räägitakse, et kui millestki rääkida pole, siis eestlane räägib ilmast. Muinasjuttudes ei ole juttu ei aastaaegadest ega ilmast üleüldiselt - v.a vanapagana äikese kartus. Tundub, et enamus sündmusi toimub suveperioodil, sest linnud laulavad, jõed vulisevad jne. Ka talve pole jutuks tulnud. 

Täna oli Kadri lõpetamine. Palju edu ja õigeid valikuid Sulle Kadri!

reede, 16. juuni 2017

Kvaliteetaeg Kaarliga

Lapsepõlve mererand
tee Jumindale
Olen puhkusel ja Kaarlil oli paar Soomevaba päeva, nii saigi mindud paariks päevaks kahekesi maale. Ema poja kooslus kahekesi toimis imepäraselt, veetsime kahekesi koos 3 suurepärast päeva. 

Maal ootas meid veel lammastest pügamata heinamaa, sest lambad olid sealt jalga lasknud, seetõttu oli vaja kõigepealt niidukiga käigurajad sissepõristada, et üldse majale ligi pääseks. Väga palju me motoriseeritud niidukile hagu alla ei andnud, jäi ikka lammastele ka. Järgmine töö oli ära põletada oksakuhjad, et hiljem lõkkel õhtusöök valmistada.


Koseke
Keskpäeval suundusime Kaarliga Tammistu 500 aastapäeva maastikumängu ettevalmistusradadele. alustasime külamälumaastiku kohapunktide külastamisega. Kuigi küla on väike tuli meil kilomeetreid kokku üle 6 km ja igal pool me ei käinudki. Alustasime mere äärest, et otsida üles Lätlase kivi (jäi leidmata) - kivi, mille kõrvale olla lätlane maetud. Ei tahtnud väga seal vaarikas mütata. Edasi suundusime Juminda poole, et leida üles Lammasjärv ja selle tagune minatuurne koseke. Kõrgusjoontpidi ümber loigu ja sealt me väikse künka leidsimegi, kust vesi alla nirises. 
Kivitee roostiku ääres

Edasi natuke veel Juminda poole, et keerata mere äärde Rubiniidu lahe äärde. Kontrollitud sai vana poi - oli endiselt samas kohas, kui 30 aastat tagasi. Põhieesmärgiks oli leida üles Kivitee. Eestiajal alustati teeehitust Juminda ja Leesi vahele. Osaliselt sai see ka tehtud, kuid sõda tuli peale ja teeehitus jäi pooleli. Nii see tee seal osaliselt lahekaldal võsavarjus vaikselt on. Ei kellegile kasutada, kuid hea et tormid ja jää pole teed 70 aasta jooksu ära viinud. Rubiniidu talukoha väravakivi, me otsima ei läinud. Edasi jõudsime Laevakivi juurde. Kaarel sai üles, kuid minul jäi seal otsas seegikord käimata.
Laevakivi

Paadisilla juures riisus värsket heina tädi Helgi, kellega sai ka mõned sõnad vahetatud. Vanaks on jäänud, see käre naisterahvas. Muidu pidi tervis korras olema, kuid mälu veab viimasel ajal alt. Samas vanad asjad, mille kohta küsisime olid tal kõik ilusasti meeles. Muuhulgas rääkisime ka Baasipoe- ja Talveteest - mul on siianni meeles mälupildid lapsepõlvest, kui tädi Helgi mulle neid kohti üle 30 aasta tagasi näitas. Sel korral me neid asukohti kahjuks ei külastanud, neid tuleb minna otsima, siis, kui lehed on maas ja vaarikavõsa lehetu. 

karjatee kiviaed
Järgnev viis meid külaplatsi äärde 
Ristutalu koht
sepikoja juurde ja sealt edasi karjatee kiviaia otsa. Edasi sai käidud uueaasta traditsioonilisel säraküünla viskamise platsil ja Ristu talu juures. 


Sigakopli kivi - lastenäidendi kivi
Järgnevalt oli vaja ülesotsida üks lagendik ja sealolev kivi. Sigakopli kivi on oluline kuna selle kohta teevad lapsed aastapäeval ajaloolise näidendi. Kivi juurest otsustasime minna Jaani taha lagendikule. Natuke sai ekseldud mudas ja sõnajalgades enne kui kohale jõudsime. Algul arvasin, et oleme vale lagendiku juures, sest lapsepõlves oli lagendik hoopis suurem kui täna, Õnneks platsil olev kuusk oli äratuntav. Kodutee viis läbi Jaani hoovi, nii me pererahvale tere läksimegi ütlema. Traditsiooniliselt astusime majja sisse söögiajal. Nii on olnud juba aastakümneid, et alati on neil söögiaeg, kui mina tulen. Kas olen nõnda täpne või nad söövadki koguaeg, see on veel otsustamata. Loomulikult kutsuti kohe lauda, Astrid pakkus kohvi ja Reinu retsepti järgi tehtud räimerulle. Ahjualused sõid karbi tühjaks, mis pererahvale õnneks sobis. Lubati laupäeval Tapurlast uued tuua. 

Nii me Kaarliga neid mälumaastikke kaardistasime. Osa mereäärt jäi meie poolt kahjuks käimata, kuid mis siis, eks jõuab järgmine kord.
okste põletamine
3 päeva Kaarliga oli meil kui töö ja lõbu üheskoos. Tegime tööd (oksad said põletatud ja käigurajad niidetud) ja pläägutasime naabritega, polegi seda Kaarliga kunagi teinud. Korra käisime Jaanil, 2x Põllul Reeda ja Reinu juures (Rein, hoiame sulle esmaspäevaseks operatsiooniks pöialt. Kõik läheb hästi!), Taavi ja Tõnisega sai laua- ja kaardimänge mängitud. Natuke tegime sporti ja spurti ka. Ja üks asi veel ... meie Leesipoes on nüüd udupeen valguskaabliga internet. Nad on lahked ja jagavad seda täitsa tasuta :)


paadisadam



Meie imeline poolsaar 120m kõrguselt vaadatuna. Ülesvõtte pani kokku Rasmus Ustav.

Tagasitulles tõime Liisu ka ratsalaagrist ära. Kus on Liina ???, Liina on tööl.

Liis ratsatrennis