O'France ja WMOC vaheline aeg

Peale puhkepäeva Marseilles läksime tagasi Toulouse, kus enne ärasõitu külastasime veel Airbusi lennuki tehast. Tehas asub kohe Toulouse Blagnaci lennujaama kõrval. Lennujaama ümbruses on palju tehasega seotud kontorihooneid jms, kus igapäevaselt käib tööl 20000 inimest. Lennuki tehas on igaljuhul väärt vaatamist, nii et kui sinna kanti satute, astuge läbi. Pilte mul pole, sest pildistada seal ei lubatud.

Järgneval nädalavahetusel võtsime osa EMV sprindist, öisest ja sprinditeatest, mis toimusid pekolaste eestvedamisel Räpinas ja Põlvamaa metsades. 

Tulemused. Kaarel pidi tunnistama Hando paremust sprindis ja sai II koha. Öisel kaitses Kaarel oma eelmise aasta esikohta. Liina ja mina poodiumi väärilisi tulemusi ei saavutanud.

Eelmisel nädalavahetusel lõppesid meie majas kuu aega väldanud remonttööd. Vuntsitud sai esik ja veranda, esimese korruse vannitoa põrandaküte on taas töökorras, veranda katus on jälle vettpidavas konditsioonis ja katusel uhkeldab uus rõdu, sissetulijaid tervitab uus trepp. Kõik see sai laupäeval lõpuks valmis ning saime alustada koristustöödega. 

YFU  kontoris 02.08.16

Õnneks jõudsime WMOCi algsuseks koristatud, sest juba neljapäeval jõudsid meile külalised Poolast, kelledele me MMi ajaks majutust pakume.

Liina WMOCi Event Centeris reedel 05.08.2016

Kogu see nädal on möödunud WMOCi meeleolus: Liina rohkemal ja mina vähemal määral oleme käinud korraldatel vabatahtlikena abiks. Põhiselt käisime võistlusmaterjale komplekteerimas.

Kolmapäeval saabusid ka kauged külalised Hongkongist, kes majutuvad kõrval maja saunaruumis. Hetkel on nad väikesel Eestit tutvustaval tuuril, kuskil Soomaa kanuumatkal. Enne tänast, aga jõuti veel Weekendi festivalile ja Rummu karjääri.

Puhkepäev Marseilles

Laura õpetamas prantslastele eesti keelt

Kui on puhkepäev siis tuleb puhata, kas pole nii? Tüdrukud valisid puhkuseks basseinimõnud ja poisid otsustasid minna väiksele matkale mere äärde.

tüdrukute puhkus nägi välja nii:

hüljes  a la bassein

Poiste päev möödus nii, et oodatud 45 minutilisest jalutuskäigust kujunes 12 km mägimatk. Lõpp oli igal juhul ilus, kuid issi oli tagasi jõudes läbi kui läti raha, suure vaevaga saime ta nõusse meiega koos Marsiellesse jalutama tulema. 

Marseilles jalutasime sutsu Vieux de Portel, sõime õhtust ja jalutasime üles Norte Dame katedraali juurde. 

Kaarli õhtusöök

V ja VI võistluspäev - uus võistluskeskus

2 viimast võistluspäeva asusid uues asukohas. Jooksime ikka mägisel lambakarjamaal, kuid maastiik erines eelmisest tunduvalt. Kaardilugemine oli igatpidi raskem, kui kahel esimesel päeval. 

Kui 3 esimesel päeval oli võimalik põõsastikest üle näha, siis sel maastikul olid puud ja põõsad suuremad, et üle ei näinud ja alt ka mitte. Punkti piirkonda jõudmine polnud raske, kuid punkti pidi sõnaotseses mõttes kivide ja põõsaste vahelt otsima. 

võistluskeskus

Ilmestamaks kaardi raskust: Kaarel, kes oli 3 päeva kokkuvõttes väga edulisel 6 kohal (välismaalastest esimene), tegi üle 30 minuti viga ja pääseses viimase päeva tagaajamisvõistlusele viimasena ehk 20 kohalt. Liinal seevastu õnnestus väga hästi, see ülitehniline kaart - Liina oli 11.  Mina sain oma 2.5 kilomeetrise raja läbitud alla tunni.

Viimasel päeval jooksime samal maastikul ainult rajad olid pikemad. Keegi eriliselt ei üllatanud, kuid aega kulus kõigil ettervatult kaua. Andres oli viimasel päeval rajal üle 3h, kokku 5 päeva peale kogunes tal "treeningtunde" üle 13.  Kokkuvõtlikud Tulemused. Kaardid lisan mõne tunni pärast.

Võistlus oli väga, väga lahe. Maastik oli väga erinev sellest, millega tavaliselt harjunud oleme. Sellist maastiku võiks kohata ehk Lääne-Eesti saartel kus kogu kadastik ja kõik kib'vid on ära kaardistatud. Mõned tõusud võiksid ka olla, kuid ütleme, et tõusud ei mänginudki antud võistlusel erilist rolli. Mina peaaegu et olen rahul, kuid tõsiasi, et ma kokkuvõtlikult tulemust ei saanud tegi võistluse kuidagi mõttetuks ehk tulemuste vaatamine ja neist teadasaamine polnud seekord olulised. Peale võistlust suundusime Marseilleisse - Prantsusmaa suuruselt teise linna.

maastikunäidis pildina

N18 Liina viimase päeva rada

Eneseületus kivistel kaljudel maa ja taeva vahel

I katsumus

Kuradile sai käsi antud ja nüüd polnud muud teha kui saatusele vapralt vastu hakata. Enne jah sõna ütlemist ei teadnud ma, et need sellid olid valinud selle asukoha kõige raskema ja pikema raja. Mina kes ma pole kunagi üheski seikluspargiski käinud, oli selline tõde ikka väga karm. Kuid mis lubatud, peab ka tehtud saama. Kaarli kiituseks pean mainima, et tema oli väga toetav - tegi kogu aeg pilte ja ülesvõtteid minu edusammudest.

II eneseületus

Oma katsumuste rajale pääsesime tund aega lubatust hiljem, sest eelmine grupp ei jõudnud õigeks ajaks tagasi. 

Algus justkui polnudki midagi - 0,5 km mööda eile käidud matkarada ronimise alguspunkti. Seal tehti koolitus kuidas karabiine ja muud selga antud varustust kasutada. 

Läksimegi teele: (2 prantsuse teismelist olid ka veel meie grupis) nemad esimestena, siis Kaarel, mina ja Andres kõige lõpus. 

Pildiallkirja lisamine

Esimene närvekõditav ülesanne oli mööda horisontaalset seina edasi ronimine.

Teine oli ülalt alla minemine mööda vertikaalseina.

Kolmas oli zipeline ühel kaljult teisele.

Neljas oli köielkõnd üle kuristiku. Kaarlil pilti pole, sest ta oli juba teispool kaljut.

Viies oli mööda seina, ümber kaljunuki minek - see oi kõige jubedam, kuid ma ei oska seda hetkel sõnadesse panna. Kuid sain tehtud. 

Kõike järgnevat ei oska enam nummerdada, sest kõige hullem oli juba möödas. Edasised olid lihtsalt samadest elementidest koosnevad rajalõigud ainult vähe vürtsisemad ja väheke kõrgemal. Üleval tipus puhus ikka väga kõva tuul. Ühe elemendi jätsin küll vahele, kuid see minu meeleolu ei morjenda. Lõpp hea, kõik hea. Igaljuhul olen endaga väga rahul, et hakkama sain. 

14. juuli -Bastille vallutamise aastapäev ...

Ruqueforti juustukoobas

Labürüntmetsas

4 võistluspäeva oli läbi ja käes oodatd vaba päev. Kuna Tour de France sai eelmisel õhtul nähtud, siis jäime Millau ümbruskonda kaema. Etteruttavalt võin öelda, et ega me palju ei jõudud näha ja käia. Ennelõunal käisime Rouqueforti juustukoopas.

Teise tegevusega võtsime suuna üles mägedesse, kus plaanisime teha matka Labürüntmetsas.  http://www.montpellierlevieux.com/fr-fr/accueil.aspx . Meie kahjuks keeras ilma ära- hakkas sadama. Tuul oli juba enne sadu päris tugev ja tuulepealsetel kaljudel koos vihmasajuga, oli olemine ikka väga külm. Ei tea ju ka neid kohalikke olusid mägedes, et kui pikad need sajuhood on ja kaua need kestavad? Meie õnneks sadu mõneks ajaks lakkas ja me julgesime rajale minna, mõne aja möödudes saime uue vihmavalingu kaela. Matkast endast suurt rohkemat kirjutada polegi, laen siia üles pildi rea. Tegemist on paekivi kaljudega, mille on tuul ja vesi aegade jooksul selliseks vorminud. 

Peale matka tekkis hulludel mõte järgmisel päeval tagsi tulla, et teha julgestuse ja grupijuhiga läbi Via Verrata 2,5 h ronimis-, turnimisrada avakaljudel. Andresel ja Kaarlil oli selleks vaja kolmandat kätt, sest min grupp peab olema 3 inimest. Loomulikult loodeti Liina peale, kuid Liina ei tahtnud, siis hakati mind moosima. Kuid minul olid reede õhtuks hoopis teised plaanid - minu soov oli külastada linnakest La Couvertoirade pildid külakesest.  Lõpp hea kõik hea: külakest läksime vaatama kohe peale matka lõppu ja Via Verratale läksime peale 4 võistluspäeva lõppu ja kolmandaks käeks sain mina.

La Couvertoirade linnakesse sõitsime ligi tunni, kuigi kilomeetreid oli ainult 44. GPS juhatas meid väikestele mägiteedele, kuhu polnud lubatud  ei matkabusse ega üle 3,5 t sõidukeid. Tee ise oli fantastiline: kitas, maaliliste vaadetega, käis ikka sinka-vonka mäe nõlvast all ja üles, läbides oma teekonnal ka mõne väikelinna. k.a Nanti, kus jooksime pühapäeval sprinti.

Nagu olen ka varemalt kirjutanud, siis ilm on meil viimastel päevadel väga külm olnud. Võistluspäevadel oli 12-14 kraadi, on olnud väga tuuline ja ka vihma ja äikest on pakutud. Linn oli kui  Grimmi muinasjutust. Lihtne oli linnatänavaile kolme musketäri kuju endile silme ette manada ehk linn oli väga keskaegne. Kahjuks ei suutnud me linna väga nautida, sest kõhud olid meil tühjad ja ilm oli külm - olime ju Prantsusmaal ja kodust välja minnes eeldasime, et ilm tuleb pigem palav kui külm. Kõhud saime täis kangialusest pizzabaarist.

Pildid.

Liina pildid album on siin. Väga hea kaameraga tehtud.

Pidupäeva sündmusi nägime hommikul linnast väljasõidul, kui kohaliku pasunakoori etteastest mööda sõitsime. Öösel enne magamaminekut kuulsime ka linnas lastavat ilutulestikku. öisetest sündmustest teavitasid meid hommikul kodused. Artikkel.  Mitmed sõbrad ja tuttavad, kes teasid, et oleme Prantsusmaal, tundsid huvi meie käekäigu pärast. Nii armas neist :) Siinkohal võimegi kõigile kinnitada, et asusime Nicest umbes 400 km kaugusel kauge, kaugel turisimipiirkonnast. Järgmisel päeval meil võistlused ära ei jäänud, kuid viimasel päeval jooksime hukkunute mälestuseks O-France särkides.

Teisipäeva õhtu, III võistluspäev ja Tour de France

Millau kesklinn

II võistluspäev väsitas meie mehepojad niivõrd ära, et peale "pannkoogipidu" keerasid nad end magama. Vaprad naised, aga võtsid jalad selga ja läksid linna peale jalutama.

Millau kesklinn on meie ööbimispaigast umbes 2 km kaugusel. Eesmärgiks oli leida mõned postkaardid, vaadata üle purskaev ning uidata lihtsalt sihitult linnas. Kesklinn oli väike ja kohalik ning Millau kohta võib kindlalt väita, et see linn pole  mingi turismikas. Kõik mis linnas oli, oli kohalike jaoks. Turismiinfo punkt seal loomulikult oli, sest piirkonnas saab harrastada igasugu seiklus- ja matkalikke tegevusi, lisaks veel kanuutamised väikestel jõgedel ning deltaplaanisõidud, mägironimised ja seikluspargid. Seda kõike eelkõige prantslastele endile, sest antud piirkonnas peale prantsuse keele muid keeli praktiliselt ei osata.

Millau viadukt

Peale 2 tunnistst jalutasime äratasime unekotid  üles ning ajasime nad endile järgi. Laura oli selleks hetkeks juba ligi 10 km päeva jooksul maha vantsinud, et tagasi jalutamine ei tulnud kõneallagi.

Laura uues o-riietuses

Laura jalonne rajal

Laura 3 päeva tegemised võiks võtta kokku järgmiselt: I päeval vantsis neiu üksi raja läbi, II päeval keegi korraldajatest ei söendanud teda üksi lasta ja kollase vestiga mees vantsis neuga raja läbi. Hiljem kui Kaarel Laurale vastu jalutas (tema ei teadnud kollasevestimehest midagi) sai ta mehelt napid kommentaarid: " NOT ALONE"; III päeval saatis Kaarel Laura k-punktini ära ja sealt läks Laura ise edasi, Andres jalutas talle vastu peale oma raja lõpetamist. Mina ühinesin nendega sutsu enne finishit ja sain müned punktipiiksutamise pildid ka kaadrisse. Neiu Laura on oma vanusel vaatamata väga vapper ja tahtmist täis neiu. Hoiame pöialt, et tal seda o-pisikut ikka jaguks.

eelviimane punkt sai just leitud

Kaarel III päeva stardis

Peale koduste hamburgerite söömist, mis olid meie majaperemehe soovitusnimekirjas, vaatasime üle Millau suurima vaatamisväärsuse - Millau viadukti. Millau viadukt on 2.5 km pikkune sild, mis seisab seitsmel sambal. Üle silla on meil veel sõitmata, sest GPS hoitab tasulise tee eest, me oleme seda alati vältinud siiani. Hetkel kardame, et sild on tasuline ja süit sõitmata. Mine tea ehk võtame julguse kokku ja proovime ikka ära ?

ootel 

III võistluspäeval olid meil kõigil lühikesed rajad, kuid ega see kaardilugemine meil käpas pole. Kui eile arvasin, et hakkan kaardi ja maastikuga harjuma, siis täna suutsin 4 punktiga ikka totaalsed ämbrid teha. Kaarti mul jagada pole, sest WRE tõttu korjati kõigilt kaardid ära k.a Lauralt.

Tulemuste leheküg avaneb siin.

Tour de France taustajõud pegrupi taga

Peale võistlust võtsime kohe suuna lõunasse, et võtta osa Tour de France etapi jälgimisest. Leidsime, et kõige lähem punkt meile oli Montagnaci linnake. Lootsime, et hordid sinna ei kogune ja et me pääseme vaevata ligi. ennustused olid täpsed ning 3 h enne peagrupi läbisõitu olime kenasti kohal ning vaatemänguks valmis.

II grupp

Mina ja Kaarel lipuga

Teed olid suletud kuid trassil sõitsid jalgratturid, korraldajad, politsei, tuletõrje, teamide autod ja motikad ja loomulikult sponsorite karavanid. Sponsorite autokaravan oli vist kohalikele õige oodatum sündmus, sest peale nänni viskamise lõppu (sponsorid loopisid sõidukitest igasugu nodi välja, mida siis üksteise võidu kokku korjati) rajaäärsed inimread harvenesid oluliselt. Meiegi kott oli hiljem igasugu nodi täis.

Nännijahil

Sponsorite traalivaali kestis pea pooltundi. Edasi oli veel ainult tunnike põhisündmiseni. Esimesed märgi peagrupi lähenemise kohta kostus taevast- justament helikopterite armaada eelnes umbes 10 minutit enne võistlejaid. Põhisündmus ise kestis ainult hetke, grupp oli koos, jooksikud puudusid ja grupile järgnes tiimide autorivi. Enne gruppi ennest tuli veel mitu rida politseinike autosid ja mootorrattaid, kes manitsesid rahvast teeservas olema.

All orus on Millo linn

Tagasisõidul tegime veel mõned pildid Millau linnast ning linna ümbritsevatest kaljudest. Linn ise asub 475 meetri kõrgusel ning kaljude kõrguseks on 845 meetrit.