 |
| majutuse reklaam |
 |
| Vaade maastikule maja juurest |
Päev algas väga varakult: Tallinnast alustasime Kaarliga Poolamaale teele hommikul kell:3. Kaarel, tema muidugi keeras magama ja mina sõitsin. Esimesks reisisihtpaigaks oli Riia bussijaam, kus kell 7 hommikul kohtusime oma reisikaaslaste Margiti ja Andresega. Sõita oli hea, sest teed olid peaaegu autovabad. Ka teetööd marsruudil Tallinn-Riia, väga edasiliikumist ei seganud, v.a 10 km Eesti piirilt Riia poole on teetööd, umbes 5 km lõigul. Ka hommikusi Riia ummikuid suutsime vältida, sest bussijaamas olime kell 7 ja koheselt alustasime ka kesklinnast väljasõitu. Linnast väljudes oli näha kuidas riialased ärkasid ja autodega linnapoole sõites ummukuid tekitasid. Meie pääsesime neist.
 |
| tee vastas mäele |
Bauskas tegime esimese peatuse ja külastasime kohalikku Rimi. Sealne kaubandus suutis oma huvitava kaubavalikuga kohe meid üllatada. N: Rimi omatoodangu hulgas olid ülimaitsvad seemnepätsid, mis olid kui kuklid, kuid koosnesid ainult seemnetest, mis valem seemneid kuklis koos hoidis, jäigi meil arusaamatuks. Kotike pirukaid ja kohv teemoonaks kaasa ja nii me Lätist lahkusime. Leedust läbisõit oleks möödunud erilise tähelepanuta, kui mitte Panevezisest väljudes poleks meid teetöödega õnnistatud. Poolas - Suwalkis tegime Maci peatuse ning tegime autojuhtide vahetuse.
 |
| pererahva linnula |
Järgmised, jumal teab, mitu tundi oli roolis Margit. Margiti juhtimisel jõudsime Lublinisse. Oh, need Poola teed on üks kannatusterada. Meie marsruudil kiirteid polnud, olid ainult linnad ja külad, kitsad teed ja rekkaautod, lisaks veel kiirusepiirang 50km/h. Möödasõita oli pea võimatu ja tegelikult ka pointless, sest ühest rekkast said mööda, selleks, et teise taha toppama jääda. Lublinis tankisime nii end kui ka autot. Poisse rõõmustasime pizzaga ja ise sõime hiinatoitu. Söök oli hea nii maitselt kui ka hinnalt.
 |
| kuked pidasid korda majapidamise ja kanade üle |
Edasi viimased napid 200 km. Valges sihtkohta Wola Wegierskasse, jõudmine oli juba lootusetu. Teglikult olid need viimased 200 km hoopis parema läbitavusega kui päevane tee. Nimelt: linnad olid, kuid autod ja inimesed olid justkui haihtunud, ei tea, kas neil oli mõni telesaade või palvustund, kuid sõita oli hea. Oma ööbimispaika me loomulikult ise üles ei leidnud ja mitmete helistamiste peale sõitsime oma külakeses edasi-tagasi ringi, kuni lõpuks otsiti meid mitme autoga mööda küla taga. Lõpp hea, kõik hea. Põhjus, miks me kui peata kanad ringi sõitsime, oli keelebarjäär. Nemad ei mõistnud peale poola keele muid keeli. Üritasime end vene ja inglise keele seguga arusaadavaks teha. Õnneks nad teadsid et me oleme tulemas ning seetõttu olid ettevalmistanud end meie püüdmiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar