Palermo, Monreale - II päev

Kiirtee alune jõgi, mille kõrval asus bussi parkla.

Rosalia paadis

Palermo kalaturu lähistel

Hommikusöök oli meie mõistes kesine, kuid kui arvestada, et lisaks moosisaiale pakuti meile ka keedumuna, vorsti, juustu, tomatit, kurki ning helbeid, siis oleks võinud hullemini minna. Letojanni tänavad on kitsad ning väikesed, tänu sellele ootas buss meid igapäevaselt magistraali ääres parklas, hotellist oli sinna 10 min tee. Parkla asus kiirtee all, mille all lookles kuivanud jõgi. Jõgesid oli Sitsiilias üsna palju, kuid enamus olid veetud. Vesi on neis kevadeti ja paduvihmade ajal. Mõnel pool tundus, et  jõgede põhjasid kasutati kuival perioodil autoparklatena. Kiirteed olid kummalised, kuna suuresosas olid need ehitatud postidele (vt. pilti).  Pühapäeval viis eskursioon meid Palermosse, mis asub Põhja-Sitsiilias. Sõit sinna kestis mitu tundi, kuid siiski küllalt kiiresti, sest enne Catania- Palermo kiirtee ehitamist kestis sõit kahe linna vahel terve päeva. Esimene peatuskoht oli Kaputsiinmunkade ordu katakombid. Vaatepilt neis oli õõvastav ning ma ei soovi sellest midagi  kirjutada. Kel, aga on huvi, siis see võib lugeda Maalehe artiklit katakombide kohta siit. 

II Maailmasõja rusud Palermos

Rosalia paadis (vt.pilt) on Palermo kaitsepühak, kes päästis Palermo linna katku küüsist. jalutuskäik Palermos oli huvitav: väga väikesel territooriumil saime näha nii ülesmukitud "ilusat" Palermot kui ka samas olevat getolikku tegelikkust. Imekspandav on, et Itaalial pole 70 aasta jooksul olnud võimalik ülesehitada II Maailmasõja pommirünnakutes kannatada saanud hooneid.  Linnapargis nägime Sitsiilia suurimat/jämedaimat puud Ficus magnolicat. Puu justkui liiguks, hõivates ühasuuremaid territooriume, kasvatades nõnda oma tüve. Ülevalt okstelt ripuvad kasvud/väänded/õhujuured vms meenutades liaane, millega tarzan oma õhusõite tegi. Kui need juured pinnast puudutavad, siis saab neist uus tüvi. Keeruline, kuid sellise mulje see puu mulle jättis.

Huvitavaid fakte veel: neil seal toimib nimelt "ämbrikaubandus". ???? Justament, mis asi see veel on? Aga toimib ja edukalt. Nimelt rõdult lastakse nööriga alla ämber, kuhu kaupmees paneb kliendi tellitud kauba, ning klient vinnab selle üles ning saab kauba kätte. Giid põhjendas seda sellega, et vanades majades ei ole lifti ning inimesed ei viitsi treppidest käia. Kui poleks näinud ei usuks ise ka, kuid Palermos ringi käies nägime me korduvalt kuidas ämbrid alla lasti ja need kraamiga täitusid.

Veel rubriigist "mida see Savipäts" veel välja ei mõtle", aga teades, kuidas Itaalias elu käib, siis on tal veel omajagu arenguruumi. Nimelt: liinaliinibussid ja eriotstarbelised sõidukid võivad kohati sõita telliskivi alt läbi ehk vastassuunas. Kasutasime ka seda võimalust, kuigi me polnud linnaliinibuss. Teiseks on Itaalias selline kord, et tühja korteri võivad võõrad hõivata ja sinna elama asuda. Pärast on tegu, et neid välja saada. Jabur!, aga nii see riik on siiani toiminud.  

Järgmisena külastasime Monreale katedraal.  See on üks väheseid kirikuid, mis on mulle sügava mulje jätnud. Nimelt on kirik kaunistatud imeväikeste mosaiikidega, mille tausta ehk põhivärviks on kuldne. See on kui ülisuur puzzle, mis ehitusmeistrite poolt on kirikuseintele ja lakke kokkupandud. Igaljuhul soovitan külastada, kui peaksite Palermo lähedale sattuma.

"Puhkus" Sitsiilias - esimene päev

Purskaev kalaturu ees

Nii, et siis tagasi. Kirjatüki pealkirja lugedes on tunda intriigi..., miks ometi olen puhkuse jutumärkidesse pistnud? Puhkus oli suurepärane, kuid hirmus tegus. Kõik päevad olid tegevuste ning eskursioonidega täidetud. Niisama aega peaaegu, et ei olnudki, aga kõigest järgemööda.

Mõõkkala 

Cataniasse jõudsime kella 6 paiku hommikul. Lennuki täis puhkajaid jagati busside peale: kes ringreisile, kes kultuurireisile, kes siia või teise hotelli. Olles roheline kui varasuvine õun, ei taibanud ma nende bussinumbrite ja istekoha numbrite olulisust. Kui buss sai valitud ikka õige, siis istekoha numbritele ei tahetud esilagu suuremat tähelepanu pöörata. Samas mõnele oli oma koht ülitähtis... õigustatult. Vaatasin seda istekoha virr-varri huviga kõrvalt ja väikese muigega, lihtsalt oli võõras ja kummaline. Minu n.ö istekoha naaber (kauaaegne Germalo klient), aga tegi mulle süsteemi selgeks. Nimelt, kes reisi varem broneerib saab bussis parema koha.Parem koht tähendab eespool istumist. Tänasin mõttes inimest, kes ei saanud tulla ja kelle koha ma endale sain. Istusin kohal number 10. Giidiks saime kohaliku eestlase Mae Meruski, kes on kirjutanud raamatu "Minu Sitsiilia" ja  elanud Sitsiilias juba 8 aastat. 

Mae sai endale esimeseks päevaks kohe raske ülesande, nimelt oli tarvis meile leida tegevus varahommikuses Catanias, sest hotelli ei saanud me enne 14 jõuda. Inimesed olid magamata ning söömata ning mitte just kõige värskemas ning erksamas meeleolus. Mae viis meid Catania kalaturule, mis päris kindlasti äratas üles meie haistmismeele. Kalaturg ei asunud otse mere ääres, vaid vanalinna kitsastel tänavatel.  Pikk jutt ei suuda kirjeldada kalaturul toimuvat. Piltidelt paljastub turu ehedus. Kalaturg läks sujuvalt üle köögi-, puuviljade ning liha ning juustutoodete turuks. Kui algul oli turul mõnus liikuda ning pilte klõpsutada, siis mida edasi seda rohkem rahvast sinna vooris ning kisa ja kära muutusid kõrvulukustavaks. Müüjad müüsid kõvahäälselt oma kaupu püüdes ülekarjuda naabermüüjast. Kala ma endale suveniiriks turult ei ostnud, kuid esimesed imemagusad viinamarjad sai ostetud. Veel infot: Catania on Sitsiilias suuruselt teine linn Palermo järel ning Catania sümboliks on Must Elevant.

Kohalik kalapaat Letojanni rannas

Letojanni mereäärne keskväljak

Ööbisime väikeses kuurortis Letojannis San Pietro hotellis.  Ilm oli terve nädala väga mõusalt soe 27-30 kraadi ning meri asus hotellist mõnekümne meetri kaugusel. Loomulikult siirdusime peale hotelli jõudmist koheselt mereranda. Mere äär ei olnud ei liivane ega ka kivine ega ka kruusane,  vaid liiv oli kui suure sõelaga läbi sõelutud millest peenem osa on ära tarvitatud ning jämedamaga ei ole osatud muud teha kui  mereäärde visata. Igaljulul jalataldadele oli sellel kõndimine suurepäraseks masaaziks. Merevesi oli soe, puhas ning läbipaistev. Ujumas sai käidud palju, kuid tihe ajagraafik ei võmaldanud meil veeprotseduure liialt nautida. Tihti käisime ujumas kas õhtul pimedas või hommikul vara enne väljasõitu. Letojannis oli puhkuse hooaeg põhimõtteliselt läbi ning paljud söögikohad olid oma tegevuse juba selleks aastaks lõpetanud. Samas meile see sobis, sest mererand oli meie päralt. Kohalikud suurt vees enam ei käinud, nende jaoks oli vistiti vesi juba jaheda võitu, kuid meie jaoks oli vesi väga soe ning mõnus. 

Esimene õhtu valmistas meile ärevusttekitava sündmuse: nimelt Letojanni kõrval asuv mägi läks põlema. Huvitaval kombel kohalikke see kuidagi ei huvitanud, samuti polnud näha ei politseid, tuletõrjet ega ka kustutamisele viitavat tegevust. Olles tol hetkel veel täiesti võhik hindamaks kaugusi sai kaalutud isegi võimalust, et Etna on hakanud purskama vms. Hommikul saime Maelt teada, et kuna tulekahjusid on palju (enamus on süütamised), siis neid tihti ei kustutatagi. Esiteks ei pääse kustutusautod mägedes tulekolletele ligi ja kui tulekahjud on lokaalsed ning mitte elumajade läheduses, siis lastaksegi neil põleda.

Sitsiiliasse...

Olen ainult 1 kord varem käinud organiseeritud turismigrupiga reisimas. Tookord sai käidud Pariisis. Nüüd siis otsustasin minna Sitsiiliasse. Valik oli suht juhuslik, sest puhkusepäevad, mis vajasid aasta lõpuks ära kasutamist, ning novembris algav inventuur panid reisi sihtkoha/aja valikule väikesed piirid. Tegu on nii puhkuse kui ka kultuuri reisiga. Milliseks minu reis kujuneb, ei oska hetkel öelda, aga tõenäoliselt proovin osaleda väljasõitudel, et näha seda suurepärast maatükikest keset Vahemerd...

Blogi sissekandeid ma tegema ei hakka, sest ei arvutit ega IPadi ma kaasa ei võta. Taas kodumaal 13ndal. Seniks kõike head!

Koolispordiliidu võistlus Vooremäel ja Suunto Games Põlulas

Koolispordiliidu orienteerumisvõistlusele oli Reaalkoolist rohkem minna soovijaid kui kooli bussis kohti. Nii saigi koolile abikäsi osutatud ning oma auto peale mõned lapsed mahutatud. Kahjuks oli ka paar ärajääjat ja nii sõitsingi Vooremäele Kaarli, Markuse ja Ekvardiga. ülejäänud koolipere tuli kooli bussiga.

Osalejaid oli palju, kuid Tallinnast oli tulnud ainult Reaalkool. Kui lapsed metsas olid, siis autojuhid tegid ajurünnakut. Miks? Miks? Miks? ei suuda koolid organiseerida ühist bussi minekuks? Reaalkooli esindaja lubas kooliperedega teema üles võtta. Ehk järgmisel aastal näeme juba rohkem osavõtjaid. Kaarel võttis kõik punktid ning saavutas 6-7 kl seas esimese koha. Üldse tuli ta metsast välja päeva viienda tulemusega. Koolidest võitis Põlva Ühisgümnaasium. Reaalkool jäi neljandaks.

Markus tuli meile ja kolmekesi liikusime laupäeva pärastlõunal Põlulasse. Liina otsustas ratsutamise kasuks ja nii jäi temal Suuntol osalemata. Olin ka ise mõlemal päeval stardis, sest soovisin ise kaeda, seda võssi milles lapsed eelmine aasta jooksma pidid. Võss oli oma nime väärt: kahe punktiga suutsin viga teha. Ülejäänud sain suuremate probleemideta kätte. Kaarlil ei õnnestunud kaardilugemine ning talle kahe päeva kokkuvõttes 6 koht. Ööbisime sedakorda Heidi juures Rakveres. Väga tore oli! Aitäh sulle, Heidi! Kirsiks tordil oli Heidi organiseeritud saun.

Autovabapäev & Rahvusraamatukogu

Kaarel sõitis issiga Lätimaale Est-Lat liiga viimasele osavõistlusele ja meie jäime Liinaga koju. Liina soovil käisime hommikupoole ratsutamas. Vahepealse aja sisustasime Heidi ja Mihkliga Tammistul, kus sai Heidi koolitöö jaoks puid langetatud. Jalakas, paju, pärn, kastan, saar, pihlakas, kreek, pirn, sanglepp, vaher, sarapuu ning tamm leidsid oma koha Heidi kollektsioonis. Linna naastes võtsime linnas käigu ette - eesmärgiks külastada eskursiooni käigus Rahvusraamatukogu. 

Liinale oli tarvis leida hea, soe ja huvitav koht kus kord nädalas aega parajaks teha. Raamatukogu oli ideaalseks paigaks. Teades, et Liina ei lähe ilmaski sinna esimest korda omapäi, saigi asi koos ettevõetud. Kunagi gümnaasiumi ajal olin ise raamtukogus tihe kälaline, kõik õppimised ja kirjatükid sai just seal ära tehtud. Toonane raamatukogu oli minu ,mälestustes teistsugune kui see mis meid seekord ootas.  5 korruse kataloogide saal oli asendunud hubase interjööriga, kus olid arvutilauad, töökohad ja raamaturiiulid. Vanade aegade mälestuseks olid kataloogide riiulid vene keelse ja võõrkeelsete teoste jaoks. Kõikjal oli väga vaikne, inimesed ei rääkinud üldse ja meie sosin tundus nende seinte jaoks liiga valju. Ka raamatulehtede lehitsemine oli kuulda ja mõnelt poolt  tõsteti seepeale pahaseid pilke.

7korruse üldlugemissaalist leidis Liina "Oma Hobu" ajakirjad ...  ... 7 korruse saali jäime päris pikaks ajaks.  Suurimad raamatukogu elamused saime 8 korruselt, kus on filmi, muusika, teatri, ning kunsti ja kartograafia saalid, saime päeva parima vastuvõtu ning meeldejäävamad emotsioonid. 8 korrusel on võimalik vaadata videoid ning filme ning kuulata muusikat. Vastasaalis on kunsti ning disainiga seonduv. Liina arvas, et seal ta oma vaba aega veetma hakkabki.

Autovabapäeva raames sai sõidetud nii trammi, trolli kui ka bussiga. Ühestki linna suurüritusest me osa ei võtnud, sest jõudsime linna kahjuks liiga hilja. 

EMV Läänemaal (sprint+öine) + Peraküla

Kerda ja Kaarel linnuse tornis

Kerda ja Kaarel olid ainsad SRD klubist, kes soovisid 24h jooksul kolme võistlusega maha saada. Nii, me kolmekesi seiklesimegi Noarootsis. Liinal jäid needki Eestikad vahele kuna Kolgaküla tallid korraldasid samal ajal hüppevõistluse, kust Liina ei tahtnud puududa.

Haapsallu jõudsime varakult ja nii jõudsin mina enne võistlust ka natuke Haapsalu linna uudistada. Piinlik tunnistada, kuid minu viimane külastuskord Haapsallu jääb üheksakümnendate keskpaika. Minu mälus oli linn hoopis teistsugune. Tänane Haapsalu suutis mind positiivses võtmes üllatada: armas väike linnake, kivisillutiste tänavate ja armsate kohvikutega.

Kaarel sprindi rajal

Sprindis tegi Kaarel oma jooksu ja nii nagu arvata oli:  poodiumikohale ta joosta end ei suutnud. Ootamatult jäi poodiumilt välja ka Märten, kes kahel viimasel aastal on seal olnud. Võitis Oliver, teine oli Tomi ja kolmas  Andres. Tulemused.

Kaarel Dirhamis. Korraldaja pilt.

Peale sprindi võistlust otsisime Haapsalus söögikohta, kuid kõikjal olid poole tunnised ooteajad. Lõpuks maandusime pizzat sööma, kus saime samuti oodata. Ööbimiskohta jõudmine oli kui takistusrada: kõigepealt läks Heidil  spordimassaazis tunni asemel 1,5 tundi, teiseks meie ööbimiskoht Rigulidis langes ootamatuste tõttu ära. 2 tundi enne enne starte olime lageda taeva all. Teadsin, et Rõõmud on Tuksis ja nii saigi neile helistatud ja uuritud ega neil seal vaba ruumi ei juhtu olema? Õnneks leidsid tuksilased  7 vaba kohta. Vedas.  

M14 esikolmik: Siim, Tomi, Kaarel. Korraldaja pilt.

Kaarel startis esimeste seas ja Kerda viimaste hulgas. Kaarlil oli öises metsas  kaks eesmärki: läbida rada ja teha seda alla ühe tunni. Mõlemad eesmärgid said täidetud ja 12. koht. Kaotus võitjale (V.Vinklile) üle 17 minuti. Tulemused.

Peraküla võistluse stardid algasid alles kell 14 päeval. Kaarel jooksis välja päeva kolmanda aja ja nii olime sunnitud jääma autasustamist ootama. Lootsime kohe peale võistlust lahkuda, kuid pidime kahjuks plaane muutma.  Tulemused. 

Tänapäevane heinategu

Liina istuamas maasikaid ja Liisu lõikab porgandeid

Võistluste vahelise perioodi veetsime maal. Niitsime muru, puhastasime kraave, istutasime maasikaid, rohisime,  võtsime porgandeid üles. Kõik lapsed said tööle rakendatud, ka need kes omad polnud, sest.... 

Nimelt mingil hetkel mulle tundus, et meie elutoast on saanud laste arvutilaagri komandopunkt. Omateada polnud ma mingit laagrit välja kuulutanud.  Mul sai mõõt täis ning edasine arvutikasutamiskord sai paika pandud.  

Arvutis ollakse sama kaua aega kui kaua viitsitakse õues tööd teha. Tööd pidid tegema nii need, kes arvutis mängida tahtsid, kui need kes lihtsalt mängimist pealt vaatasid.  Kui teed pool tundi tööd, siis saad ka pool tundi arvutis olla. Oi, kui palju tarvilikke asju sai ära tehtud!

Tänapäeval on heinategu puhas rõõm, võrreldes sellega meie pidime heina tegema. Niitma me õnneks ei pidanud, kuid paar korda päevas oli vaja heina kaarutada ja vihma eest oli tarvis hein kokku panna. Õnneks olid kogused küll väikesed, sest meie linnalapsed pidime tookord tegema heina kümnekonnale jänesele, keda me ületalve pidasime.

Siit, aga pildiseeria tänapäeva heinateost (heinapall tuuakse aga hoovi peale ja ole aga mees ja tassi sisse, nii lihtne see ongi :)

EMV Koorastes - tavarada - II koha sadu SRDle

Kaarel II, Lauri I, Siim III

Teel Koorastesse keegi etteruttavalt omi eesmärke ei avaldanud. Oldi vaikselt ja keskenduti isekeskis. Liina lootis, et poleks jooksukas, Kaarel lootis joosta vigadeta. Eemärkide kohapealt olid laste suud lukus. 

Liina ja Kaarel startisid suht stardinimekirja alguses ning oli oodata, et nad on ühed esimeste hulgas, kes finishisse jõuavad.

Finish ei tahtnud kuidagi avaneda - esimesena võttis finishi märke Andres. Esimestel metsaminejatel oli ses rohelises kindlasti väga raske, kuid sellest hoolimata tegid esimesed finisheerijad head ajad.  



Liina II, Kristiina I, Kristel III

Liina saabus metsast kolmanda finisheerijana ja oma ajaga saavutas ta N14 klassis II koha. I koha saavustas Kristiina, kes on olnud N14 klassis sel aastas ainuliidriks.

Kaarel saabus metsast ootamatult varakult ja läks M14 klassi juhtima.  Kaarel oli esimene ka peale Oliver, Märteni, Tomi, Siimu jt finishit. Tugevamatest oli metsast veel välja tulemata viimasena startinud Lauri, kes võis esikohaheitlusesse sekkuda. Nii juhtuski, Lauri finisheeris 36 sekundit enne Kaarli aega ja lükkas ta teiseks. Tegelikult on Kaarel väga rahul oma teise kohaga, sest on ta ju alles ametlikult M12 klassi poiss. Küll ta jõuab võita.


Srd klubil oli II koha päev. II koha saavutasid: Liina, Kaarel, Alina, Niina, Alex, Andrei. I koha sai Dima ning Rjaba oli kolmas. Tulemused

Pildid on pärit OK Kobrase koduleheküljelt.

Lambapesu mere ääres

Karjajuht Kadri

Maalambapäeval, kus me Liina ja Kaiega käisime, saime teada ühe lambavilla pesemise nõksu. Nimelt olevat lambavilla hoopis parem pesta elusa lamba seljas.
Loomulikult oli vaja teha proovi pesemine.

Lambapesulised

Liina, Kadri ja Mihkel

Kaie lambad said katsejänesteks.

Üleeile käisid lapsed lambaid merevees pesemas. 
Eesmärk: villa pesemine enne lõikust. Ettevõtmine oli paras tsirkus. Ei need lambad sinna vette tahtnud minna ja pesemise protseduur ei meeldinud neile samuti. Loomulikult olid pesijad ka kogemusteta nii et võite ise arvata, mis sest asjast sai.

Siinkohal väike meenutus nende tegemistest.

Tõnis, Mihkel, Kaarel

Teisipäeva õhtul juhtus Kaarlil puid raiudes väike õnnetus, mis viis meid õhtul kella 10ks traumapunkt - vasaku käe nimetissõrm vajas kokkuõmbelmist. Kaarli käetrauma tõttu jäi pooleli kraavi puhastamine, mida ei saanud Kaarel enam üksi lõpetada, Mihkel ja Tõnis tublid poisid tulid Kaarlile appi ja töö sai tehtud nagu naksti.

Lõpetuseks veel pildike pestud lammastest.

WebRep

currentVote

noRating

noWeight