 |
| Jõhvi jalakäijate tee |
Kaks esimest nädalat eriolukorralises riigis on lennanud linnutiivul. Ise olen vaatamata suurtele liikumispiirangutele pidanud liikuma palju ja seda just geograafilises mõõtes. Samas etteruttavalt öeldes, et mitte pahandatud saada, kontaktide hulk on jäänud minimaalseks. Kilomeetrid sai kogutud Tallinna Pärnu ja Jõhvi vahet sõites. Mõned ööd elasin Wironia hotellis, kus peale minu oli veel 8-11 inimest erinevatel aegadel. Samas hotell toimis, mis oli vägagi positiivne, Kodus olemine oli mõneks ajaks pidurdatud seetõttu, et Liina jäi haigeks ja mingit palaviku jama polnud vaja endale külge pookida. Liina käis ka andmas kurikuulsat Covid-19 testi, mis jäi õnneks negatiivseks. Kaarel on distantseerunult elanud Tartus ja tegelenud õppimisega.
Üle kahe nädala olen taas Pärnus nädalavahetust veetmas. Suuresti meie nädalavahetuse rutiin muutunud pole, võib-olla ainult selle võrra, et külaskäigud, mida aegajalt ikka ette tuleb, on nüüd siis teadmata ajaks peatunud.
Füüsiline aktiivsus on ikka meie tegevustes ja kell vajab igapäevaselt käimist. Teades, et kogu rahvas on nüüd avastanud enda jaoks terviserajad, kui ainukese meelelahutuse, mis veel jäänud on, siis Reaküla metsa oleme hetkel oma valikutest eemaldanud ja jooksuringid seal niisamuti.
 |
| Vist läheb laiendustööks |
Orienteerumisjanu kustutasime sel nädalavahetusel hoopis retrokaartidega. Laupäeval matkasime Potsepa karjääris ja lähiümbruses. Kaasas 1989 aasta kaart. Otsustasime käia suuresti mööda karjääri servapidi, et lasta päikesel endale pai teha. Arvasime, et karjäär on meie päralt, kuid eksisime. Karjääri ja ümbruskaudset metsaala kasutasid tsiklivennad oma treeninguteks. Aegajalt need tsiklirajad ajasid meil harjad punaseks, teine kord, aga olime tänulikud, et saime nende radu edasiliikumiseks kasutada. Motoriste just palju polnud, umbes 3, 5 ringis.
Maastik polnud just palju nende viimase 30 aasta jooksul muutunud. Karjäär oli püsinud oma piirides, mõnes kohas oli mets maha võetud, kuid samas uus oma 10 aastane männik juba taas kasvamas. Oli ka istutatud metsa. Samas loomasöödasõim seisis kui kivi kindlalt oma kohal. Kraavid kaardi põhjaosas olid läbinud värske uuenduskuuri.
Metsaalune oli täis sinililli, päike paistis, motikad sõitsid ja ei mingit erikorralist tunnet me enda seest ja ümbert ei leidnud. Samas õhtul Jaansoni ringil joostes ja ratast sõites tajusin, et inimesi on ikka vähe liikumas. Vastutulijad mööduvad üksteisest kaarega, pilke ei vahetata. Apteegis oodatakse kenasti ukse all ja ei tekitata leti ääres närvilist järjekorda. Mina julgeks küll väita, et inimesed on kuulekad ja käituvad eriolukorrale vastavalt. Samas natuke mulle tundub, et selline pealesurutud distantseerumine on meile omasem, kui itaallaslik musikalli komme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar