WMOC2016 on lõpuks õnnestunult lõpuni jõudnud. Oli ikka vägev orienteerumispidu! Kõik kellega sai WMOCi teemadel räägitud olid korralduse ja võistlusega väga rahul. Siit saab ainult edasi minna. Noorte korraldusteami ees tuleb müts maha võtta, olid ikka tublid !
Liina oli meie perest parim vabatahtlik, järgmine olin mina ja Kaarelgi sai mõnel päeval käe valgeks ehitustiimi koosseisus. Mina olin hõivatud startidega ja Liina figureeris kõikjal, kuid enamasti leidis teda infotelgist. Viimasel finaali päeval oli ka Liinal sünnipäev - neiu sai 18 aastaseks. Palju õnne ja edu talle!
 |
| Merepäästelaagri maastikumängu kaart |
Esmaspäeval läks Liina Merepääste laagrisse, mis sel aastal toimus Juminda külas vanas vene sõjaväe kordonis. Ilmadega neil ei vedanud - terve teisipäevase päeva sadas vihma. Kolmapäeva õhtuks oli ajakavas planeeritud noortele maastiku-orienteerumisemäng, mille eestvedajaks lubasin olla. Kuna laagrilaste hulgas oli lapsi, kes oskasid orienteeruda, kuid oli ka neid kes esmakordselt kaardiga kokkupuutusid, siis tegime hästi lihtsa kõigile jõukohase raja.
Laagrilapsed olid jagatud kokku 4 meeskonda ja ainult ühes võistkonnas puudusid orienteerumise kogemusega noored.
7ga algavates punktides pidid lapsed sooritama lisaülesandeid. Merepääste ja merega seonduvaid tegevusi jagus peaaegu igasse lisaülesande punkti. Punktideks kasutasime punaseid joogitopse ja märkimiseks värvilisi vildikaid. Igal topsil oli oma täht, millest moodustus kõikide punktide läbimisel Juminda küla ajalugu kajastav raamatu pealkiri "Juminda jubijäneksed". Kõik võistkonnad läbisid kõik punktid ja ostustavaks said lisaülesannete sooritus, kus võis saada palju punkte. N: lõpu ülesandes oli vaja loetleda nii palju Juminda küla talunimesid, kui nad teadsid. (Jumindal on talunimed väga kihvtilt külavahel eksponeeritud - need lausa kutsuvad vaatama). Kahjuks ei peibutanud need sildid lapsi just ülemäära.
Lisaks laagrilastele käisid rajal ka kontvõõrad. Punkte ülespannes kohtasime ühte punkti pannes kohalikke külalapsi vanuses 8 ja nooremad nagu hiljem selgus. Kuna nad tundsid elavat huvi meie tegevuse vastu, siis seletasime neile, et kohe hakkab laagrilastel mäng ja nemad võivad siin kivi juures vaadata kuidas teised lapsed punkti otsivad. Igaks juhuks mainisime, et nad topsikut pihta ei paneks. Meie suureks imestuseks palus poiss endale ühe kaardi. Ma polnud kade, sest see oligi viimane punkt ja gordonis olid meil mõned lisakaardid ka.
Jooksuajal pilte tehes avastasime, kuidas külatüdrukud rattaga mööda küla sõitsid ja kaardi järgi punkte otsisid. See üks õnnetu kaardike käis mitme kohaliku seltskonna käest läbi, kes kõik õhinal punkte otsisid, Pärast võistlust kui punkte maha võtsime, saime lahke noormehega taas kokku - nüüd oli tema kord punkte otsida. Tema koos ühe 10 aastase tüdrukuga aitasid meil kõik topsikud ja vildikad kokku korjata.
Hiljem kasutasime nende entusiasmi ära ja lasime neil vildikad gordonisse ära viia ja ise sõitsime linna tagasi. Vaprad noored said minult tänutäheks uued kaardid koos viidetega orienteerumisvõimaluste kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar