Laupäeval käis Liina Paunapõllul ratsutamas ja meie Kaarliga üritasime teha R-õppe kodutööd puudest ja käbidest. Koduülesande eesmärk oli lapsed koos vanematega metsa saada ja seal okaspuude, nende käbide ja sammalde ja samblike kohta loodusvaatlust teha. Metsa saamine oli üks rist ja viletsus. Metsateede otsadesse oli trakats hirmsuured ja sügavad lumevaalud lükanud, millede ületamine oli vaevaline. Kaarlit kerget poissi külmunud vaalud kandsid, mina aga vajusin mitu korda kannikateni lumme. Puu otsas kasvavad käbid ning samblad ja samblikud sai nähtud ja tehtud, kuid puualune tegevus: kes on käbi söönud ja peitnud jäi tegemata, sest puude all me ühtegi käbi ei näinud. Kõik olid ilusasti lume all peidus. Vedas! Peale inimese jälgede kohtasime veel metskitse, jänese ja arvatavasti ka ühe koera jälgi.

Kuna saime juba lumes piisavalt sumbata, ei suutnud me endid kuidagi motiveerida päevakule minema. Oodata oli ju sealgi põlvini lumes sumpamist. Kätemeri puudus ja jäigi minemata. Pärast kuulsin, et oli ikka hull olnud küll.