Margit juba ajas mind mituaega tagasi metsa rogainima, kuid mina olin Pärnumail toimetamas. Margit käis Viljandis ja Lõuna-Eestis hoopis oma fantastiliste pereliikmetega. Kuid lõpuks saabus ka meie aeg. Kõrvemaa oli hea valik. Kaalusime minekuid ka Joka ja Rakvere püsiradadele, kuid need langesid siiski asukohtade tõttu ära.
Teades Koroonarogainide kaarte, siis just kõige paremad need orienteerumiseks pole. Haarasin kodunt kaasa mõned abimaterjalid, et paremini maastikul hakkama saada. Surfasingi siis kahe kaardi vahel nagu peata kana. Etteruttavalt tuleb mainida, et ka Koroonarogaini kaarti sai usinalt kasutatud, sest mõned peaaegu olematud sihid, puudusid orienteerumiskaartidel. N: KP54 suunduv siht Kõrvemaa keskuse suunas, kus sai 1,5 km soos külamas vees mütatud. Samuti kasutasime sihti minekul KP21 -- KP32.
Võtsime endale lihtsad punktid ja enamuse ajast liikusime teid mööda. Algus oligi teede osas paljutõotav, keeruliseks läks asi Pikknõmme kandis, kus tulid soode ületused, jalatrauma ja aeg, mis hakkas otsa saama.
Algusest - läks ludinal Kp28-Kp21 - Kp32- Kp60- enne Kp86, tegime veel väikese kõrvalepõike Järvekese äärde. Kp74 tuli ooside vahel ületada märgi sooalasid. Kp86 sse minnes kadus korraga mul jalg alt. Ei ma ei kukkunud, ega komistanud - ei midagi sellist - lihtsalt hakkas labajalg valutama. Kust täpsemalt ei oska kirjeldada, kuid jalale astumine oli valulik ja käimine pigem komberdus ja jala hoidmine. Margitile valu kirjeldada ei suutnud, tegin müned Margiti ettenäidatud venitusharjutused ja valu oligi kadunud 50 meetriks. Siis kõik kordus. Valu naasis. Tegin uuesti sama venitust ja valu kadus taas. Õnneks pidas jald lõpuni vastu ja uut valu ei tekkinud. Jalg oli nagu enne, nagu polekski midagi olnud. Kuid aeg, see surus peale. Kaarel oli eelmisel kevadel samal maastiku osal püsiraja rajameister ja tema jutust meenus mulle, et otse üle raba oli kõige kiirem valik. Seega ka meie suundusime Kp 54 sse üle raba ja üritasime jõuda eenduvale rajakesele. Saime sellele otse pihta. Pärast seda oli kp54 ainult vormistamise küsimus. Nüüd oli meil aega vähem kui tund ja ainus mõistlik mõte finishisse jõudmiseks oli kasutada läände suunduvat, üle soo ja kraavide kulgevat sihti. Arvata oli, et teekond tuleb märg ja sihid võivad olla kaduvad. Igaks juhuks kasutasin ka kompassi, et me seal mülkas suunda ei kaotaks. Õnneks polnud lehti ja aimatavat sihti me ei kaotanud, kuid pea 25 minutit sai rabakülmasvees jalgupidi mütatud. Õnneks haigeks ei jäänud me. Rabal kohtasime kitsede magamispaikasid ja imelisi rohemättaid. Viimase kraavi ületasime saarekese kaudu. Õnneks, et selline moodustis seal kraavis oli, muid ei tea, mis oleks saanud. Üles suurajale jõudes oli veel 20 minutit aegaa, seega korjasime ära ka kp 20, mis jäi keskusest ida suunda. kokku käisime 16,56 km ja kogusime DD4 klassis 421 punkti.
Natuke kanontrollsõnadest: kui alati on olnud vaja moodustada leitud sõnadest mingi luuletus, siis seekord olid nendeks hoopis hispaaniakeelsed sõnad, millega ei pidanud miskit tegema. Sünad olid lihtsad, kuid ka 2 tõesti uut sõna minu olid ka. Need olid ALCA ja CONO - ehk auk ja tipp, vistiti, kui kasutada orienteerumise sõnavara. Ülejäänud sõnad olid lihtsad ja Margit sai väikese keeletunni.
Oli vahva ja tore päev. Liina oli lõpuks ikkagi kurb, et ma teda hommikul üles ei ajanud ja kaasa ei võtnud. Aitäh teile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar