Esimesel jõulupühal oli tarvis kõik need head verivorstid ja koogitükid kenasti nahavahelt välja saada. Selleks puhuks oli Westi rahvas välja mõelnud pärnumaale väikese jõuluseikluse. Lubatud oli, et pikk ring 14 km, võtab aega 2+ tundi. Etterutavalt mainin, et me ei saanudki enne pimedat metsast välja. Olime seal pea 6 tundi ja läbisime üle 21 km. Aga seiklus oli vahva ja Sandrile omaselt keeruline kuni lõpuni välja - ajupuhkust ei antud, kuni finishini välja.
Alustasime Niidupargist. Kaarti meil polnud, oli start ja fragment kaardist, kust leida esimene punkt. Nii me punktist punkti käisime ja seda päkapikurada kokkukorjasime. Punktis QR koodi lugedes saime tarviliku informatsiooni järmisesse punkti minekuks. Õnneks oli meil 2 telefoni, sest aegajalt 1 telefon ei lugenud infot välja. Päkapikk oli igasugu vigureid meile teepeale takistuseks välja mõelnud, küll tuli tunda kompassi, küll olid teed ja veed värve vahetanud, pani meid meid mitu korda mööda joont käima ja rallil osalema jne.
Tammiste hooldekodu taha jõudes kohtasime ka teisi seiklejaid. Sealkohal oli meil ralli pooleli ja kuna õige järg kadus käest, siis läksime otse, kuna Veljo teadis seda kohta, kuhu jõudma pidime. Metsa jõudes kostitati meid reljeefikaardiga - meie kasutasime matkarajateenuseid ja leidsime üles järgnevad teevihjed. Edasi viidi meid retrokaardiga vana ausamba taha ja seal juba üle tee tiikide juurde ringidele. Järgmine punkt otseminekut ei soosinud ja kasutasime juba tuttavat kergliiklusteed, et jõuda vibulaketiiru taha.... Ahhaahh...., siin saime vastupükse ja kaotasime ajas päris oluliselt - hakkas tekkima kahtlus, kas ikka jõuame enne pimedat tagasi. Liinide alla kraavi otsa oli vaja jõuda venkude suvilate ja kartuliplatside vaheliselt alalt - googlemaps näitas teed, kuid tegelikult oli seal tõlgendamisi oma jagu. Meie lasime end ära tinistada ja otseminemise asemel asuslime ringile, kus meid ootasid ees tsentraalkraavid ja huvitavad majapidamised ja lahked inimesed. Ühest saunaga majalobudikust - korsten suitses, tuli välja mees, kes ütles, et ei sealt te küll minna ei saa, et tulge siit minu hoovijupist läbi, siin sild, kust saate üle. Sillaks oli mingi vana uksemoodi asjandus, kuid üle see meid aitas ja ringiga jõudsime lõpuks ka punkti.
Edasi jätkus üks mõtteteu liinialune sumpamine.... Linna jõudsime tunneli kaudu ja paari punktipärast tuiskas meilst mööda perekond Viikamaade jooksurong - 2 vedurit ees ja 3 vagunit natuke tagapool. Rajameister oli alguses teed ja veed erivärvi kujutanud, seega tekkis meil peale Oja tn ületamist segadus, mida on kaardil tegelikult kujutatud. Jändasime ikka tükk aega enne kui punkti silla alt kätte saime. 2 punkti veel, kuid maad haaras juba pimedus. Järgmised punktid saime kätte, kuid viimast punkti otsisime pool tundi!!! just , käisime silla all 3 x kuid ikka ei leidnud. Lõpuks helistasime Indrekule ja küsisime, kus see on? Ja siis leidsime meiegi viimase punkti ja saime tehtud sillapealse selfi. Lõpp hea, kõik hea. Oli tore seiklus. Jätsin siinkohal kirjutamata oma arvamused AB punktide kohta, kuid las see jääda siseringile arutamiseks kunagi peale 10. jaanuari 2021 aastal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar