"Puhkus" Sitsiilias - esimene päev

Purskaev kalaturu ees

Nii, et siis tagasi. Kirjatüki pealkirja lugedes on tunda intriigi..., miks ometi olen puhkuse jutumärkidesse pistnud? Puhkus oli suurepärane, kuid hirmus tegus. Kõik päevad olid tegevuste ning eskursioonidega täidetud. Niisama aega peaaegu, et ei olnudki, aga kõigest järgemööda.

Mõõkkala 

Cataniasse jõudsime kella 6 paiku hommikul. Lennuki täis puhkajaid jagati busside peale: kes ringreisile, kes kultuurireisile, kes siia või teise hotelli. Olles roheline kui varasuvine õun, ei taibanud ma nende bussinumbrite ja istekoha numbrite olulisust. Kui buss sai valitud ikka õige, siis istekoha numbritele ei tahetud esilagu suuremat tähelepanu pöörata. Samas mõnele oli oma koht ülitähtis... õigustatult. Vaatasin seda istekoha virr-varri huviga kõrvalt ja väikese muigega, lihtsalt oli võõras ja kummaline. Minu n.ö istekoha naaber (kauaaegne Germalo klient), aga tegi mulle süsteemi selgeks. Nimelt, kes reisi varem broneerib saab bussis parema koha.Parem koht tähendab eespool istumist. Tänasin mõttes inimest, kes ei saanud tulla ja kelle koha ma endale sain. Istusin kohal number 10. Giidiks saime kohaliku eestlase Mae Meruski, kes on kirjutanud raamatu "Minu Sitsiilia" ja  elanud Sitsiilias juba 8 aastat. 

Mae sai endale esimeseks päevaks kohe raske ülesande, nimelt oli tarvis meile leida tegevus varahommikuses Catanias, sest hotelli ei saanud me enne 14 jõuda. Inimesed olid magamata ning söömata ning mitte just kõige värskemas ning erksamas meeleolus. Mae viis meid Catania kalaturule, mis päris kindlasti äratas üles meie haistmismeele. Kalaturg ei asunud otse mere ääres, vaid vanalinna kitsastel tänavatel.  Pikk jutt ei suuda kirjeldada kalaturul toimuvat. Piltidelt paljastub turu ehedus. Kalaturg läks sujuvalt üle köögi-, puuviljade ning liha ning juustutoodete turuks. Kui algul oli turul mõnus liikuda ning pilte klõpsutada, siis mida edasi seda rohkem rahvast sinna vooris ning kisa ja kära muutusid kõrvulukustavaks. Müüjad müüsid kõvahäälselt oma kaupu püüdes ülekarjuda naabermüüjast. Kala ma endale suveniiriks turult ei ostnud, kuid esimesed imemagusad viinamarjad sai ostetud. Veel infot: Catania on Sitsiilias suuruselt teine linn Palermo järel ning Catania sümboliks on Must Elevant.

Kohalik kalapaat Letojanni rannas

Letojanni mereäärne keskväljak

Ööbisime väikeses kuurortis Letojannis San Pietro hotellis.  Ilm oli terve nädala väga mõusalt soe 27-30 kraadi ning meri asus hotellist mõnekümne meetri kaugusel. Loomulikult siirdusime peale hotelli jõudmist koheselt mereranda. Mere äär ei olnud ei liivane ega ka kivine ega ka kruusane,  vaid liiv oli kui suure sõelaga läbi sõelutud millest peenem osa on ära tarvitatud ning jämedamaga ei ole osatud muud teha kui  mereäärde visata. Igaljulul jalataldadele oli sellel kõndimine suurepäraseks masaaziks. Merevesi oli soe, puhas ning läbipaistev. Ujumas sai käidud palju, kuid tihe ajagraafik ei võmaldanud meil veeprotseduure liialt nautida. Tihti käisime ujumas kas õhtul pimedas või hommikul vara enne väljasõitu. Letojannis oli puhkuse hooaeg põhimõtteliselt läbi ning paljud söögikohad olid oma tegevuse juba selleks aastaks lõpetanud. Samas meile see sobis, sest mererand oli meie päralt. Kohalikud suurt vees enam ei käinud, nende jaoks oli vistiti vesi juba jaheda võitu, kuid meie jaoks oli vesi väga soe ning mõnus. 

Esimene õhtu valmistas meile ärevusttekitava sündmuse: nimelt Letojanni kõrval asuv mägi läks põlema. Huvitaval kombel kohalikke see kuidagi ei huvitanud, samuti polnud näha ei politseid, tuletõrjet ega ka kustutamisele viitavat tegevust. Olles tol hetkel veel täiesti võhik hindamaks kaugusi sai kaalutud isegi võimalust, et Etna on hakanud purskama vms. Hommikul saime Maelt teada, et kuna tulekahjusid on palju (enamus on süütamised), siis neid tihti ei kustutatagi. Esiteks ei pääse kustutusautod mägedes tulekolletele ligi ja kui tulekahjud on lokaalsed ning mitte elumajade läheduses, siis lastaksegi neil põleda.