Lõpuks ometi üks kodusolemise nädalavahetus. Reedel leppisime Gracega nädalavahetuse plaanides kokku ja kõik olid rahul. Kaarel jäi meie plaanidest välja, sest tema sõitis laupäeva hommikul CFCga Jõulumäele laagerdama. Laupäev oli oktoobikuus õues olemiseks lausa ideaalne - päike paistis, tuuletu ilm - väga mõnus. Lootused olid, et hoiab sama ilma ka pühapäevaks - plaanis oli külastada Hiiu päevakut. Grace kutsus kaasa ka sõbrantsi.
Tänane ilm oli, aga vastupidine eilsele - vihma sajab, tuul kaarutab puid ja lennutab sügiselehti. Grace üritas mind veenda mitteminemise kasuks, kuid mina olin kõigutamatu (kuigi ega ma ise ka ei tahtnud õue minna), ütlesin, et minu sisemine mina on kindel, et peale metsas käiku olete kõik rahul, et kaasa tulite. Jah, selleks ajaks oli mul neid vahetusõpilasi kodus juba 3, kes kõik arvasid, et ma täiesti hull. Andsin neile mõista, et harjugu ära - Eesti ilm läheb siin ainult hullemaks.
Loomulikult ei olnud mul mingitki soovi neid noori ära külmetada, seega võtsin kaasa kindad ja kilekeebid. Mõni soovis jalanõusid vahetada - õnneks oli meil kodus 1 paar kõrge säärega potikuid. Esimesed 100m oli neile raske, kuid peale esimest KP olid kõik rahul, et kaasa tulid. Nalja oli neil nabani - ei heidutanud neid see, et jalad märjaks said, või et kraaviperves põlvedeni sisse vajusid. 4 kps ei saadud kokkuleppele, mis teedpidi minna ja nii läksidki kõik oma valikut pidi. R6 raja lõpuks lugesid kõik kaasatulnud juba iseseisvalt kaarti. Vaatamata jubedale ilmale avaldasid uustulnukad soovi järgmine nädal taas metsa minna. Järgmine kord on päevak Pirital just meie kodu lähedal. Kuidas mina ja Grace end peale Libahunditamist motiveerime pühapäeval metsa minema, ma ei tea, kuid Lea ja Maja nimel on enesesund tõenäoline. Minu "sisemisel kuradikesel" oli taas õigus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar