Reede hommikul maale jõudes avastasin hoovi keskelt, just kõige käidavama koha juurest siilipesa. Algul arvasin siilipoegi olevat 5-6 tk, kuid järgmisel hommikul ülelugedes sain poegade arvuks 8. Kõigil poegadel on juba silmad peas.
Otsustasin reedel mitte muru niita, kuid laupäeval võtsin selle töö siiski raske südamega ette. Lubasin endale, et niidan kaugelt ja pesa lähedale ei lähe. Kuid sellegipoolest häiris minu niitmistegevus neid niivõrd, et neid kontrollima minnes avastasin tühja pesa. Siililapsed polnud kaugel, vaid mõne meetri kaugusel endisest pesast. Lootsin, et ema korjab mõne aja pärast lapsed kokku. Niitmistöö jätsin igaks kümneks petteks pooleli.
Siiliema tuligi ja viis lapsed piiksuva vilelise häälitsusega uude pesapaika. Ei, ta ei viinud neid korraga, vaid kogu proteduur võttis tal aega mitu tundi. Uueks pesapaigaks sai aiaäärne pajupõõsa juurealune, mis asub vanast pesast nii umbes 20meetri kaugusel, just seal, kus niitmine tegemata. Otsustasin siililaste heaolu nimel niitmistööd järgmisesse nädalasse lükata. Siililapsed, kes olid ema poolt juba uude asupaika toimetatud, aitasid pesapaika korrastada - tassisid oksi ja lehti pesasse.
Pere harjus uue pesapaigaga, kuid nii häid filmivõtteid ma enam ei saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar