Lapsepõlves sai sõbrannadega käidud paepaljandil koertega jalutamas. Vanasti oli seal koerteõppeplats. Täna ma toonast platsi ei tuvastanud, aga mulle tundub, et see oli kuskil stardi kandis.Täna oli mul kaasas kaks õppurit: üks oli Liisu ja teine Liina pinginaaber Heleri. Liina ja Kaarel jooksid omi jookse. Võtsime 2 kaarti ja asusime teele: ühe kaardi sai Liisu ja teise andsin Helerile. Esimene punkt kaevikus oli Ok, teine oli keset prügimäge nina all, möödusime vanadest diivanitest ja tallusime purukspekstud pudeli kildudel. Tõstsin Liisu neist üle, et laps endale viga ei teeks. Kolmandasse otsustasime minna mööda teed, et mitte otsida ülesminemise kohta järsakust. Heleri näitas teed. Neljas punkt oli lihtne. Viiendasse läksime Heleri juhtimise all- otse - lasin tal minna kuigi Liisuga oleksin meelsamini teevarianti kasutanud. Lisaks sattus Heleri segadusse ega suutnud otsustada, kus punkt võiks asuda. Aitasin ta reele ja viies punkt oligi võetud. 6-ga suutis Heleri vale tee valida, suunasin ta õigele rajale ja varsti oligi punkt käes. Liisu torises teel jällegi oma varustusega. Probleemiks jällegi mittesobivad saapad. Järgneva punkti võttis Heleri iseseisvalt. Tubli tüdruk! Seevastu järgmine ajas ta pea sassi, kuid võetud sai seegi. Liina tuli meile vastu ja võttis Helerile näpunäidete näitamise enda peale. Meie Liisuga järgnesime neile. Ainus, mis Liisut liikumisel häiris oli kõrge kulurohi. Muidugi tekitas lastes küsimusi hunnikutes vedelevad riidekuhilad, miks, miks, miks ??? oli neil huulil.
Seekord ei näinud ma ühtegi narkomaani süstalt, kuid just sel maastikul nägin ma esmakordselt süstlaid maas vedelemas umbes kümmekond aastat tagasi. Tegelikult näeb, see maastik kohutav välja. Kuidas on võimalik, et lauluväljaku vahetusläheduses on maastik väljanägemisega õuduskuubis. Olid ju Teeme Ära talgud, kas tõesti mitte keegi seda territooriumi ei korstistanud ? või on sinna juba uus sodi viidud ?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar