Sõitsime Mustla-Nõmmele maalt. Kehra kohal hakkasid kogunema sajupilved. Alavere ja Kose vahel hakkas sadama paduvihma ja lööma äikest, mis võistlejate näod autos pikaks venitasid. Liina isegi küsis, kas ta ikka tõesti peab metsa minema. Õnneks vihma jõud natuke rauges kui võistlus algas. Mina sain endale lapsehoidjarolli: Mari-Liisi väikseim vajas magamiseajaks hoidjatädi, nii siis vankerdasime end käruga finishipaika. Kõige pealt saabus Märten, siis Kerda, edasi juba Kaarel jt M12 klassi poisid. Väike Kaljur magas mõnusasti vankris ja lasi mul saabujatega toimetada. Peale M12 klassi poisse startisid N12 klassi tüdrukud. Kuidagi kauaks jäid tüdrukud metsa, mõtlesin. Jutuhoos märkasin - Kirke saabus. Mõni minut hiljem ka Liina ja lapsevanemad. Õnnelik väike magas endiselt õndsatund kui ta vanematele üle andsin. Auto juurde tagasi minnes kohtasin Kirket ja Kerdat. Kirke oli metsas sattunud herilasepesa otsa, saanud sealt mitu nõela. Tulemuseks oli tugev paistetus näos ja käel, lisaks oli vaene laps üleni kuplas. Olles ise läbinud esmaabi koolituse ei meenunud mul midagi mida sellises olukorras teha. Teiseks polnud ma ei kuulnud ega näinud ülekerelist reaktsiooni hammustusele. Läksime otsima korraldajate meditsiinipunkti, et abi leida. Korraldajate juurest avaldati arvamust, et siin pole muud teha kui kutsuda välja 112. Nii ka tehtud sai. Paide kiirabi sõitis välja ja meie omakorda neile Tartu mnt. peale vastu. Kirke tubli tüdruk pidas vapralt vastu, ainus mida ta kurtis oli sügelus ja hammustuskohad valutasid. Kiirabi saabudes andsime Kirke üle. Meie sõitsime tagasi võistluskeskusesse, Kirke ja Kerda kiirabiga Tallinna lastehaiglasse. Õnneks on tänaseks Kirkega kõik hästi ja ta on kodus.
Minul aga oli pingelangus nii suur, et koju jõudes leidsin end tõvevoodist. Öösel tõusis temperatuur üle 39, hommikul saabus kurb tõde - kahepoolne mädane angiin. Kolmapäevast sai minust taas inimene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar