Natuke reisijuttu ka: minu reis Costa Ricas

Tänaseks (nädal on möödunud tagasitulekust) olen saanud oma öö ja päeva taas eestimaisesse rütmi tagasi viia ning vaim on valmis ühtteist reisist ka kirja panema. 

Olen päris palju linke juttudesse linkinud, vaadake neid, need illustreerivad seda maad kõige paremini, sest minu kaamera ei teinud just kõige paremat koostööd minuga.

Costa Ricasse minek sai otsustatud juba eelmise aasta kevadel. Sügisel alustasin reisi ettevalmistusega: alustasin hispaania keele õpingutega. Eesmärgiks oli natukenegi kohalikest arusaada ja ennast arusaadavaks teha. Pean mainima, et 3 kuud keeleõpinguid 1x nädalas olid piisavad selleks, et aru saada lihtsamatest juttudest ning ise ka sain ühtteist räägitud.

Seikluslik Costa Rica kaart - kõik oluline on peal ;)

Costa Rica  on väike  riik, Eestist sutsu suurem. Naaberriikideks on Panama ja Nicaraagua. Oma sõpradeks peavad nad ise Panamat ja Kolumbiat. Costa Rical puudub sõjavägi. Maa on üsna mägine, pealinn San Jose asub 1200 m üle merepinna. Arvestades geograafilist asukohta 10 kraadi ekvaatorist põhjas, siis võiks arvata, et kliima on niiske, vihmane ja meile suhteliselt vastuvõetamatu, kuid kõrgus merepinnast teeb olemise seal meie jaoks täiesti  talutavaks. Kuid merepinna kõrgusel olles oli ilm ikka väga kuum ja niiske, samas vihmametsas puude all olles polnud väga viga. Mis veel huvitav, et sääski ei kohanud me üldse, kuigi mul oli väike kartus nende malaariasääskede pärast.

Arenali vulkaan pildistatuna meie hotelli basseinialalt

basseini plaan

Costa Rica  on vulkaanide ja maavärinatega riik. Meil õnnestus käia Poasi vulkaani kraatri juures ning Arenali vulkaani lähedal me elasime mitu päeva. Nagu ma Sitsiilias käies juba kirjutasin, meeldivad mulle vulkaanid oma maagilisuse ja müstilisusega, nagu kolmas silm, vaataks su toimetamisi kuskilt kõrgelt ülevalt. Vulkaanid on turismi ja elumagnetiteks. Vulkaanide juures on elu, on puhas vesi ja head mullad taimekasvuks. Võiks arvata, et sellises eksootilises kauges lõunamaa riigis peaks meiesugune pudelivett tarbima, siis Costa Ricas on kraanivesi 90 % joodav. Nii, me siis kraaniveega oma pudeleid täitsimegi. Arenali vulkaaniga on selline tore lugu, et kuni 1968 aastani ei teatudki, et tegemist on vulkaaniga. Vulkaan oli üle 500 aasta olnud uinunud olekus ja rahvamälu oli kadunud konkistadooride ja haiguste armutu tegevuse tagajärjel. Igaljuhul peale vulkaani aktiveerumist sai vulkaani ümbrus majanduslikus mõttes hoo sisse. Arenes turism, vulkaani ümbrusesse tekkisid kuumavee basseinid. Tänaseks on n.ö sisemaa avalikke randu Arenali ümbruses kümneid, kus on erinevad soojaveebasseinid rahvale kasutamiseks. Ühes neis õnnestus ka meil käia. Vesi oli neis väga soe, nad pigem peavad vett jahutama, kui soojendamise peale ressurssi raiskama.

Järvele, missugse sõiduvahendi võtame ?

 Arenali vulkaani kõrval asub Arenali järv, mis on inimtekkeline. Ehitati tamm, orud lasti vett täis, vee alla jäi 2 linna, kuid see inimesi ei morjendanud, sest 1968 aastal olnud vulkaanipurse oli need juba niikuinii hävitanud. Järvel nägime linde ja ilusa ilmaga oleks saanud sealt vulkaani kogu oma hiilguses näha ja pildistada. Meil jäi see rõõm nägemata, sest vihma sadas ja pilved ulatusid maani.

Costa Rica on lindude ja liblikate maa. Imeline kohastumine (minu enda tehtud pildid, kui klõpsate viitel liblikad siis need sinised liblikad seal ongi need millele olen siin viited juurde kirjutanud)

Lisaks elab seal hulk igasugu konni, sisalikke, iguaane, krokodille, kaimaneid, primaate, laisikuid ja terve hulk kasslasi. Meil õnnestus vabas looduses näha lindudest nii macaosid, kui tuukane, kui koolibriisid,  loomadest laisikuid koos poegadega, ahvilisi ja agutisid. Enamusi muidugi magavas olekus. Loomi nägime nii rahvusparkides kui paadi ja matkaretkedel.  Matkajuhtidel olid kaasas head pikksilmad, millede abil saime kõik elusloodust lähemalt vaadelda. Lisaks oli meil endil ka binoklid kaasas, kuid mina seda eriti ei kasutanud.

Õitemeri

Vihmametsas külastasime erinevaid vihmametsarindeid: maapealne, võraline ja puudepealene. Abivahenditena kasutasime rippsildu ja õhutramme. Alt vaadates on mets pime ja lehed on tumerohelised, ülalt alla vaadates heleroheline ja õitemereline. Vihmametsa puude õied on tavaliselt väga väikesed, kuigi mina ootasin õisi, mis on kui pojengid.

Costa Rica on põllumajandusmaa - maa on viljakas ning kultuure, mida kasvatada on palju. 

Costa Ricat teame meie eelkõige kohvi ja banaani kasvatajatena, kuid tegelikult on suurim expordiartikke hoopis ananass. Ananassi põlde oli palju ja ananass valmib seal pidevalt, nii et sesoonsus valmimist ei takista. Ananass ei kuulu minu lemmikute hulka, kuid need seal olid väga maitsvad. Samas soe ananass mulle ei istu ja sealne ka ei meeldinud.

kohvi kaarutamine 

kohvi vannid

Käisime ka kohvi istanduses. Kohvi annab 1x aastas saagi, saagivalmiks saab taim 4 aastaselt ja on saagikas umbes 25 aastat. Väljanägemiselt on kohvitaim, kui meie punasesõstrapõõsa ja tikri ristand, kuid okastesa. Põõsalt korjatakse ainult punaseid marju ja korje kestab mitu kuud oktoobrist-märtsini. Edasi eemaldatakse oad marjadest, masin sorteerib kaalu järgi ja edasi on nad n.ö vannis 48h enne kui algab kuivatusprotsess. Kuvatatakse masinaga või lagedal platsil päikese käes, viimase puhul kestab kuivatamine 5 päeva ja iga 45 min tagant tuleb kohvi läbi kaarutada. Üldjuhul costariikalased ise kohvi ei korja, vaid korjajad saabuvad Panamast ja Nicaraaguast, kus palkaja peab varustama korjajad tasuta elamise, vee ja elektriga. Tullakse peredega. 

kohvi korjajad

Lapstööjõu kasutamisest oli ka juttu, kuid väidetavalt seal kus käisime lapsi tööle ei rakendata, samas kui tullakse peredega, siis on lapsed ka kaasas ja seljuhul ma olen kindel, et lapsed aitavad oma vanemaid. Tasustamine : 1 kausi (nagu sel mehel pildid), makstakse korjajale 2 usd, parimad korjavad päevas kuni 30 korvi täit (12h jooksul, sest päev on just nii pikk), kuid keskmiselt 15-20 kaussi. Üks täis korv on 13 kg marju, millest reaalselt saab kohvi 3,5 kg. Kaasa tõin sealt loomulikult kohvi, mis maitseb tõesti hästi.

metsikud banaanid

Banaanidest ka sutsu: banaane on neil kümmekond liiki, osad söögiks ei kõlba ja tihti ongi banaanitaimed, justkui umbrohi. Kuid tööstuslikult kasvatatakse banaane ja planteine. Banaane me kõik teame, kuid planteinidest polnud mina midagi kuulnud. Blantein on kui banaan, samasuguste viljadega, kuid vili on toorelt söögiks kõlbmatu ja see pole nii magus. Vaadake linki, mille panin blanteini alla, seal päris head võrdluspildid. Planteini praetakse ja süüakse prae kõrvale. Algul oli harjumatu, kuid hiljem harjusime, ja polnud väga vigagi.

Jucca puu juured

Veel kasvatavad nad: suhkruroogu, mangosid, papaiasid, apelsine, aafrika õlipalme, avokaadosid, riisi, juccasid, maasikaid, manzanasid - õunad, kuid vähe teise kuju ja maitsega jms. Teeääred on kilomeetrite viisi põldude ja istandustega palistatud. Kohtasime ka istutatud metsamassiive.

manzanad

Söögist - söögiks pakuti meile enamasti rahvustoitu. Mis siis koosnes riisist, ubadest, praetud planteinist ja värskest salatist, mille juurde sai omal valikul võtta kas kana, kala, sea-või loomaliha. Maitses kusjuures väga hästi, eriti hea maitsega oli minu arust riis. Kuid lõpuks see tüütas meid kõiki ära ja viimasel päeval saime suppi, pastat ja kuuma ananassi shokolaadiga.

Riik ise jätab puhta  ja turvalise mulje v.a sõiduteed, mis on liiga kitsad ja kõnniteedeta. Seal olematul teeäärel said kokku tervisejooksjad, jalgratturid ja autod, lisaks veel samalajal tõusud ja teravad kurvid. Tutvustasin meie autojuhile helkurit pimedas ja soovitasin tal alustada helkuri äriga Costa Ricas. Enamasti kasutasime sõiduks üherealised sõiduteid, mis olid asfaldkattega, kuid vahetevahel sõitsime ka kruusateid pidi.

Kohalikud elavad nii

Korra astusin peateelt kõrvale ja klõpsasin mõned pildid ka kohalike elanike elupaikadest. Nagu näha teed on sillutiseta, kui meil aastaid tagasi "aiaäärne tänaval". Tundsin end seal üksinda suht turvaliselt, kuid kauaks sinna siiski jääda ei söandanud.

Kohalikega väga kokku ei puutunud, kuid tegelikult oleks väga tahtnud. Minu õnnetuseks osati inglise keelt väga hästi ja kuna nende "leib" on ameerika turistid, kes üldjuhul hispaania keelt ei oska, siis nad igaljuhul räägivad sinuga inglise keeles nii hästi või halvasti nad seda oskavad. Kuid mul õnnestus teha juttu ühe meie paadijuhiga Cano Negros, kes inglise keelt ei mõistnud ja nii ma temaga, siis hispaania keeles üritasin suhelda. See oli väga lahe kogemus, sest mina olin ainus, kellega ta seal grupis suhtles ja nii ta mulle, siis loomi näitaski: näiteks kilpkonni ja kaimaneid. Sättis oma paati nii, et ma saaks paremini pildistada jne. Igaljuhul väga lahe oli :) 

Vaikne ookean - käisime ujumas

Costa Ricas on seadus, mis keelab metsloomi küttida, kodustada ja sööta. Seda vimast eiratakse täiesti avalikult kui turistidele ametliku tuuri korraldaja pakub ringkäigu ajal krokodillide söötmist kanakoivaga. Kõigil "nalja nabani". Täielik tsirkus! Kui see krokodillindus välja arvata, siis mangroovimetsatuur jõel oli väga vahva.

"laulupidu"

Manuel Antonio rahvuspark on kõige külastatavm rahvuspark Costa Ricas. Neil loomadel, kes seal elavad pole muud elupaiga võimalust, sest ühel pool on linn ja teisel aafrika õlipalmi istandused. Parki sissepääsul kontrollitakse, et külastajatel poleks kaasas toiduaineid ahvide jaoks. Pargis on rahvast palju - justkui laulupeol. Ega ma päris hästi ei mõista, kuidas need loomad seal elada saavad, kuid ometi nad seal elavad, Laisikuid oli väga palju.

Olime ise ka seal üsna eksootilised. Kõige enam hämmastas kohalikke see, et me oleme eestlased, elame Eestimaal ja räägime eesti keelt.

Aitäh Teile Sandberg reisid, toredate emotsioonide ja reisi loomise eest! Suured tervitused reisiseltskonnale ja meie rühmajuhile Triinule, ilma teieta poleks reis pooltki nii lõbus olnud! Tervitused ka meie Costa Rica giididele sinna Atlandi ookeani taha! Uute kohtumisteni!

Päike vajus Vaikse ookeni taha, et meid juba järgmisel päeval koduteel tervitada